Veterinaar- ja toiduamet järeldas juhtumi põhjal, et sigade Aafrika katk pole Eesti keskkonnast ja metssigade populatsioonist täielikult kadunud. Viltropi sõnul ei tohiks kõrvale heita aga ka teisi selgitusi. "Ei saa välistada, et tegemist on teatud mõtted uue nakkusega. Viirus võib pärineda nakatunud metssealt, mis kütiti ajal kui viirus veel aktiivselt levis, kuid mis on jäänud uurimata ja mille liha sügavkülmas tänaseni seisnud. Jäägid sellest lihast võisid jõuda metssigadeni näiteks avatud kompostihunnikust või viidi need lihtsalt metsa alla," selgitas professor.

Samuti on rohkesti näiteid sellest, kuidas on levinud viirus inimese vahendusel – suure tõenäosusega nakatunud sea lihaga – sadade kilomeetrite taha algsest koldest, näiteks Tšehhi, Belgiasse ja Kreekasse. Nõnda ei saa täielikult välistada, et viirus on toodud uuesti sisse piirkonnast, kus see aktiivselt levib. Lähim võimalik lähtepunkt on Edela-Läti.

Uue leiu valguses soovitas Viltrop piirata Raplamaal jahipidamist, mis ajab loomad liikvele ja soodustaks sellega haiguse võimalikku levikut.

Olukorrast selguse saamine võib võtta kuni pool aastat. Kui selle aja jooksul uusi nakatumisi ei nähta, saaks väita, et tegu oli üksikjuhtumiga. "Metsast leitavate korjuste põhjal peaks olema suhteliselt kiiresti selge, nii umbes kuuga, kas haigus on populatsioonis hakanud levima. Ainult jahil lastud sigu uurides võtab see mõnevõrra kauem aega," sõnas Viltrop. Eesti ja Läti metssigadest, kes lasti 2014. aasta juunist 2019. aasta septembrini, põdes katku vaid murdosa, mistõttu nakkuse levimisest saame nende põhjal infot oluliselt hiljem.

Siinkohal panigi professor inimestele südamele, et nad annaksid teada kõigist metssea korjustest, mis neile ette juhtuvad veterinaar ja toiduameti telefonidel. Võrreldes sigade Aafrika katku epideemia kõrgajaga aastatel 2015–2017 on vähenenud surnuna leitud, haiguskahtluse tõttu maha lastud või auto alla jäänud loomadelt võetud proovide arv paarilt tuhandelt ligi poolesajani.

Aktiivse seire, st küttimisel kogutud proovide arv ulatus seevastu veidi üle 4700. "Kui võtta sinna juurde metssigade arvukuse üldine langus, on praegune aktiivne seire piisav, kuid hukkunud metssigade uurimise arvud on soovitust ja eeldatust väiksemad," tõdes Viltrop.

Tants antikehade ümber
Käesoleva jaanuari lõpuks polnud leitud sigade Aafrika katku haigestunud loomi seafarmidest kaks aastat, misläbi kuulutas Maailma Loomatervise Organisatsioon (OIE) Eesti kodusigade Aafrika katku vabaks maaks. Otsus oli pigem sümboolne ja ettevõtete elu selle tõttu ei muutunud. Piirangute leevendamiseks oleks pidanud kaduma sigade katk ka metssigade asurkonnast. Seda kinnitava otsuse tegemine pole aga sirgjooneline.

Viiruse aktiivsele levikule viitavate PCR-testidega polnud leitud sellest jälgi juba 2019. veebruarist. Vähem kui ühe aasta vanuse metssea veres nähti kunagisele nakatumisele viitavaid antikehi viimati sama aasta septembris. Looma täpse vanuseta ei saanud aga öelda, kas ta oli nakatunud minevikus viirusega ise ja sellest võitu saanud või sai ta antikehad oma emalt. Vanemad kui kahe-aastased metssead oleksid võinud puutuda viirusega kokku seevastu epideemia ajal.

Kuigi antikehatestid pakuvad seega küllaga tõlgendamisruumi, pole OIE reeglite kohaselt vahet, kas positiivne testitulemus saadi PCR-testiga või antikehade määramisel. "Ka praeguse juhtumita oleks olnud raske näha, et Eesti oleks saanud kuulutada end sigade Aafrika katku vabaks riigiks ja näidata üheselt, et antikehad pole olnud seotud hiljutise nakatumisega," tõdes Arvo Viltrop

Nõnda sooviks ta tulevikus näha, et Maailma Loomatervise Organisatsioon määratleks selgemalt, mida seropositiivsete, kuid negatiivse PCR-testi tulemusega loomadest epideemia lõppfaasis arvata. Praegu pole tõlgendusel kuigi head teaduslikku alust.

Osaliselt on seotud organisatsiooni kõhklused teadlaskonnas veel elevust tekitava vaidlusega viiruskandvuse üle sigade Aafrika katku põdenud ja ellu jäänud sigadel. Ehkki sigade Aafrika katku nakatumine päädib suuremal osal juhtudest looma surmaga, on kahtlustatud, et neist mõned jäävad kiire surma asemel kroonilisteks viirusekandjateks, kes võivad teisi sigu uuesti nakatada.

Teaduskirjanduses ei ole aga Viltropi sõnul otseseid tõendeid, et kandjad mängiksid haiguse levikus olulist rolli. On küll näidatud, et haiguse kroonilise kulu korral võib haige siga suhteliselt pikka aega viirust eritada (60-70 päeva), kuid ka krooniliselt haiged sead lõpuks hukkuvad.

Sead kes katkust tervistuvad vabanevad, aga viirusest täielikult. Vähemasti puuduvad tõendid, et sigade Aafrika katku läbipõdenud ja täielikult tervistunud sead oleksid võimelised teisi sigu hiljem nakatama. Samal ajal nimetatakse ükskõik milliseid nakatumise üleelanuid või antikehadega loomi tavaliselt ühtemoodi nakatunuteks.

Otsustavad kuud
Üht või teistpidi viitab augusti lõpus Eestis registreeritud nakkusjuhtum, et valvsuse kaotamiseks on vara. Lähikuudel selgub, kas viiruse levik metsseapopulatsioonis laieneb ja millist mõju sellele avaldab algav jahihooaeg. " Samas on metssigade arvukus metsades kõrgaastatega võrreldes endiselt madal, mis vähendab võimalike kontaktide arvu ja võib olla takistuseks viiruse laiemale levikule.

Tõenäoliselt oleks epidemiaks paremini valmis ka seafarmid. Aastatel 2015–2017 käitus viirus hilisema epidemioloogilise analüüsi põhjal salakavalalt. Esimesed sümptomid olid sigadel leebed ja neid oleks saanud kirjutada ka teiste haiguste arvele.

Löögi alla sattusid igas suuruses farmid ja tagantjärgi ei õnnestunud enamasti üheselt välja selgitada, kuidas viirus sinna jõudis. "Bioturvalisuse nõudeid järgitakse vahest praegu hoolikamalt," avaldas lootust professor.