Elus püsimisest ja sigimisest sõltub edukus evolutsiooniareenil, seega tagab õigeaegne reageering kiskja rünnates suurema edu. Kuna valdavalt on liigid arenenud koos kiskjatega, on kisklus liikide kujunemisel olulist rolli mänginud. Tekkinud on dünaamiline tasakaal, kus kiskja ja saak on pidevas võidujooksus. Kiskja vältimiseks on mitmeid võimalusi. Neist üheks on kisklusvastane käitumine – pidev valvsus, ümbruse jälgimine ning õigeaegne põgenemine.

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis kaitstud doktoritöös uuris Kunter Tätte, kas maapiirkonna ja linnalindude põgenemiskäitumine erineb ning milliseid trende võib täheldada Euroopas üldisemalt. Kümnete linnuliikide andmeid koguti Hispaania lõunarannikust Põhja-Soomeni – Eestis Tallinnas, Tartus, Rakveres ja nende lähiümbruses.

Evolutsiooniliselt on linn väga noor keskkond, kuid linnaeluga on kohanenud suur hulk liike. Kuna linnastumine on üleilmselt üha kiirenev, on sunnitud sealsete tingimuste ja võimalike uute kiskjatega kohanema ka paljud liigid. Seepärast on oluline teada, kas ja kuidas liigid on kohanenud, sest seda teades võime prognoosida nende ohustatust uute kiskjate ja linnaeluga kohanedes. Eriti oluline on see ohustatud liikide puhul, kelle looduslikud elupaigad on hävinud.

"Järgisin levinud metoodikat – lähenesin linnule rahuliku kõnnakuga nagu jalakäija tavaliselt. Nii on inimese põhjustatud häirumis- ja põgenemiskaugusi lihtne mõõta, tekitamata linnule liigset stressi. Arvestades, kui imelik mu käitumine võis kõrvalt paista, tunti minu tegevuse vastu huvi vähe, aga eks neid jõllitajaid leidus. Tegin doktorantuuri jooksul kokku umbes 2500 vaatlust, umbes kümme inimest tuli küsima, millega ma tegelen. Mul rippusid kaelas binokkel, laserkaugusmõõtja ja ankeet. Seetõttu peeti mind nii metsameheks, jooksuvõistluse korraldajaks või luurajaks," meenutas Tätte andmete kogumist.

Tätte sõnul olid välitööd tööst siiski pigem lihtne osa, sest tänu loodusfotograafiaga tegelemisele oskas ta linde otsida, vaadelda ja määrata. Pigem oli keeruline kiiresti ja lihtsalt arvesse võtta lindudele olulisi keskkonnatunnuseid, näiteks peidupaikade olemasolu. Raskeks läks siis, kui asi andmete analüüsimiseni jõudis, sest oli vaja otsustada, milliseid mõõdetud ja bioloogilisi tunnuseid kasutada.

Tätte töö näitab, et linnas on linnud julgemad, kuid samas ka valvsamad kui maapiirkonnas ning põhjapoolsete piirkonnade linnud on julgemad lõunapoolsetest. Vastupidiselt eeldatule viivitab aga valvsam lind nii linnas kui ka maal põgenemisega kauem, mis seab kahtluse alla senised uuringud, kus valvsust on kasutatud lindude hirmu mõõdupuuna.

Lisaks sai Tätte esmaseid eksperimentaalseid tõendeid, et linnud ei põgene ohu eest umbropsu, vaid hoiavad võimalikul ohul silma peal ka põgenedes. Nad ei põgene samasuunaliselt läheneva ohuga, mis suurendaks maksimaalset vahemaad ohuga, vaid eemalduvad ohu eest suunaga vasakule või paremale. Põgenemisviis ja põgenemisele kulutatud aeg muutuvad vastavalt ohutaseme muutustele.

Ohtlikus keskkonnas on suurem valvsus loogiline, et ohu korral õigeaegselt pageda. Inimene võib tahmatult looma hirmutunnet suurendada, mis võib muuta looma käitumist, halvemal juhul põhjustada asurkonna allakäigu. Senised hirmu-uuringud on keskendunud valvsuse ja põgenemiskauguse mõõtmisele. Tulemused toetavad ka varasemaid uuringuid linnu kehamassi, peidupaiga läheduse, seltsingu suuruse mõjust põgenemiskäitumisele.

Tätte doktoritöö aitab paremini ennustada, kuidas võib linnu hirmutunne seoses inimhäiringuga muutuda, mis aitab omakorda kaasa looduskaitseliste meetmete planeerimisele. Inimtegevuse tõttu või teiste muutuste tõttu võivad kolida aga isendid sobimatusse keskkonda, kus kisklusrisk on tavapärasest suurem. Ka kaudne oht sunnib kiskjat pidevalt jälgima ning võib lindu mõjutada, sest seda aega oleks võimalik kasutada toitumiseks. Edukaimad on need, kes suudavad ohtu adekvaatselt hinnata ja vastavalt käitumist kohandada.

Kuidas teadmisi lindude põgenemiskäitumisest rakendada?
Tätte sõnul on lindude põgenemiskaugusi kasutatud looduskaitseliselt. "Näiteks võrreldes põgenemiskaugusi erineva häiringuga aladel on võimalik kvantitatiivselt näidata, et teatud inimhäiring, (näiteks matkajad, mootorsõidukid, jahitegevus), suurendab loomade hirmu. On teada, et suurema hirmu korral kulutab loom rohkem aega valvsusele ja põgenemisele, vähem toitumisele. See võib aga kahandada sigivust, mis kokkuvõttes tähendab asurkonna kahanemist.

Teine rakendus oleks teadaoleva elupaiga ümbruse puhverala suuruse määramine ehk ala, kus inimtegevust tuleks piirata vältimaks loomade häirimist. Võtame näiteks hiljuti Eesti meedias kõneainet andnud raietegevuse kanakulli pesade läheduses. Senised uuringud, sealhulgas minu osalusel valminud tööd, on näidanud, et suuremad linnud on häiringute suhtes tundlikumad.

Kanakull kuulub haugaslaste sugukonda, mis on seniste andmete põhjal üks häirimistundlikumaid sugukondi lindude seas. Kirjanduse kohaselt põgeneb mittepesitsev haugaslane inimesest keskmiselt 150 meetri kauguselt, mistõttu, inimene tegelikult ei adu, et ta lindu häirinud on.

Siiski ei piisa puhverala arvutamisel keskmisest, vaid arvestada tuleb ka tundlikumate isenditega ja sinna veel väike varu juurde arvestada. Ilmselt tuleks sobilik puhverala suurus pigem 300 või enama meetri kanti. Selles valguses on kahetsusväärne, et mitmed hiljutised lageraied on Eestis toimunud oluliselt lähemal kui 100 meetrit kanakulli pesast.

Põgenemiskaugust ja selle muutumist on kasutatud ka loomade kohanemise uurimisel inimhäiringutega. Hetkel ei ole selge, miks mõne liigi esindajad inimhäiringutega aja jooksul harjuvad ja mõned tundlikumaks muutuvad. Selles vallas on veel mõnedki teadmata seaduspärad, mida põgenemist uurides on võimalik teada saada ning millest võiks olla kasu ennustamaks, millised liigid suudavad inimtegevusega kohaneda ja millised mitte."