Tüüpiline kõrbetirtsuparv võib sisaldada kuni 150 miljonit tirtsu ruutkilomeetri kohta, parved rändavad tuulega ja võivad läbida kuni 150 kilomeetrit päevas. Keskmine parv suudab päevaga hävitada saagi, millest jätkuks enam kui 2500 inimese toitmiseks.

Putukaekspter Urmas Tartes rääkis Vikerraadio saates "Uudis+", et tirtsud on seal piirkonnas elanud aastatuhandeid, isegi miljoneid aastaid, kuid põhjus, miks neid nii palju tekib, peitub eelkõige ilmastikus.

"Tavalises kõrbeilmastikus arenevad nad aeglaselt, massiliseks sigimiseks vajavad nad aga niiskust. Aasta tagasi algasid Araabia poolsaarel ebatavaliselt suured vihmasajud, mis lõid tirtsude sigimiseks äärmiselt head olud. Seal on piirkondi, kus inimesi praktiliselt ei olegi, putukad said sigida täiesti tähelepandamatult. Kui neid on palju, muutuvad nad seltsinguliseks ja lähevad koos uusi toidualasid otsima," rääkis Tartes.

Kui tavaliselt järgneb vihmaperioodile kuivus, mis tähendab, et tirtsude arvukus läheb alla tagasi, sest pole süüa ja sigimine muutub keeruliseks, siis möödunud aastal oli ka Ida-Aafrikas eriti palju vihma (sügisel sadas lausa 300 protsenti tavalisest normist rohkem), mis andis omakorda tirtsudele hea võimaluse sigimiseks. "Seega oli tirtsudel aasta ringi võimalik oma arvukust suurendada ning tõesti võib öelda, et tegemist on viimase aja suurima tirtsude invasiooniga," ütles Tartes.

Ebatavalised vihmad Ida-Aafrikas ja Araabia poolsaarel on putukaeksperdi sõnul seotud Austraalia metsapõlengutega – neid mõlemaid mõjutab ookeani veetemperatuuri muutus ehk India ookeani dipool: soojemate ja külmemate veemasside liikumine. Kord on Aafrika rannikul soe vesi, Indoneesia ja Austraalia rannikul jahedam vesi, siis jälle vastupidi. Aga möödunud aastatel on tekkinud olukord, kus soe vesi on pidevalt Aafrika rannikul ning jahe vesi Indoneesias ja Austraalias. Vee soojus reguleerib omakorda vihma võimalusi.

Kuid tirtsuparvede leviku juures on oma roll ka inimtegevusel, mis loob niisutuspõllundusega häid rohealasid, kus putukad heameelega valimatult liblesid krõmpsutavad.

"Probleem ongi selles, et nad söövad sama toitu, mida inimenegi süüa tahab, ainult et tirtsule kõlbab näiteks mais juba siis, kui selle küljes on roheline leht, inimene peab aga ootama küpsemist," tõi Tartes näite, kuidas tirtsud inimesed nälga saavad jätta.