20. sajandi ehitusmaterjale on muinsuskaitselisest seisukohast keeruline hinnata. Need mõjuvad enamasti liiga harilikult, et neis üldse mingit väärtust näha. Eriti puudutab see just nõukogude perioodil kasutatud materjale, nagu silikaattellis või raudbetoonist seinapaneelid, mida omas ajas selgelt liigtarvitati.

Taoliste materjalide puhul on oht teha pealiskaudseid ja eelarvamuslikke restaureerimisotsuseid, süüvimata materjali tähendusse konkreetsel hoonel. Nii võib tavalise kõrval kaotsi minna ka väärtuslik kultuuripärand.

Otsustamaks, kas originaalmaterjali tuleks säilitada, on vaja tunda selle kasutuslugu. Oma doktoritöös rääkisin põhjalikult lahti nelja Eesti 20. sajandi arhitektuuris laialt levinud ehitusmaterjali – betoonkivide, silikaattellise, silikaltsiidi ja raudbetoonpaneelide – kasutusloo. Tõin välja ka põhimõtted, kuidas tunda ära need olukorrad, mil eeldaks harilikuna näiv materjal tavapärasest hoolikamat lähenemist.

Kõige rohkem käsitlesin materjalidest aegade jooksul muutunud silikaattellise tähendust. Kui seda 1911. aastal tootma hakati, nähti selles eeskätt punase tellise odavamat alternatiivi ning see krohviti enamasti üle.

1930. aastateks sai silikaatkivist aga prestiižne fassaadikivi. Seda hinnati kõrgelt nii selle ilmastikukindluse kui ka moodsa, funkarhitektuuriga hästi sobituva heleda ja sileda välimuse pärast. Silikaattellistest lasid endale villad ehitada mitmed mõjukad tehasedirektorid. Samuti kasutati silikaatkivi paljude ühiskondlikult oluliste hoonete fassaadidel.

Nõukogude perioodil silikaattellise roll muutus. Endisest esinduskivist sai 1950. –1960. aastatel Eestis enim tarvitatud seinaehitusmaterjal. Õigupoolest oli see sageli ainus, mida üldse saada oli. Argisest laiatarbekaubast uuesti pisut väärikamasse rolli tõusis see taas 1980. aastatel. Väärikpinnaga silikaatkivi oli üks võimalik valik eriprojekti järgi püstitatud eliitsemat sorti hoonete viimistlemiseks.

Seega tuleb krohvimata silikaattellisest hoone restaureerimisel esmalt tuvastada, mis perioodist on kivi pärit. Enne II maailmasõda valminud ehitiste puhul on krohvimata silikaatkiviseinad oluline lisaväärtus, mida kergekäeliselt kinni katta ei maksaks. Selleaegsed kivid tunneb hõlpsasti ära mõõdu järgi: enne 1941. aastat oli kivi mõõt 27 x 13 x 7 sentimeetrit, peale seda 25 x 12 x 6,5 sentimeetrit.

Ent ka 1950. –1960. aastatel valminud hoonete puhul leidub olukordi, mil silikaattellisel on rääkida oluline lugu. Ajastu parimate modernistlike arhitektuuripärlite hoidmisel tuleks kindlasti säilitada algne puhasvuuk-viimistlus. Tavalisemate hoonete puhul tasub silikaattellist väärtuslikuks originaalmaterjaliks hinnata eeskätt siis, kui on näha, et selle kasutamine on taotluslik, näiteks siis, kui seinad on laotud ehismüürikirjas.

Põneva peatüki nõukogudeaegses ehituskultuuris moodustavad silikaatkiviseintesse punastest tellistest sisse laotud mustrid ja pildid. Nende näol oli tihti tegemist ehitaja omaloominguga, mille eest toona minimalismi usku arhitektidelt sarjata saadi. Tänasel päeval võib käsitleda neid aga juba kui omanäolist vernakulaarset monumentaalkunsti.

Doktoritööd kirjutades tuli välja veel mõndagi olulist. Kõik Tallinna "mägede" kortemajade paneelid ei olegi ühtmoodi viimistletud, vaid hall killustikupuru on lähipilgul üllatavalt mitmekesine. Vabariigi perioodil toodeti Eestis paljusid isesuguseid erikujulisi betoonkive, mis tänaseks on muutunud omaaegsete tootmismahtude vähesuse tõttu haruldaseks.

Eesti Kolhoosiehituse süsteemis projekteeritud silikaltsiidist tüüpelamute kohta kuluks aga ära põhjalik uuring nii nende seisukorra kui ka parimate säilinud arhitektuursete näidete kindlakstegemiseks.

Maris Mändel doktoritöö "Tehiskivimaterjalid Eesti 20. sajandi arhitektuuris. Kasutuslugu ja väärtustamine" juhendajateks olid professor Mart Kalm (Eesti Kunstiakadeemia) ja emeriitprofessor Lembi-Merike Raado (Tallinna Tehnikaülikool), eelretsensentideks dr Kurmo Konsa (Tartu Ülikool) ja emeriitprofessor Karl Õiger (Tallinna Tehnikaülikool), oponeeris emeriitprofessor Karl Õiger.