Randel Kreitsberg: keda huvitavad mesilased?! ({{commentsTotal}})

Lapsed on need, kes peavad elama selles maailmas, mis me neile jätame.
Lapsed on need, kes peavad elama selles maailmas, mis me neile jätame. Autor/allikas: Mari Daum

Ajal, mil kõik Eesti meediakanalid pasundavad surnud mesilastest jäetakse tähele panemata ja mõistmata, et tegemist on meeldetuletusega millegi hoopis suurema kohta. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises!

Eesti avalikkus avastaks justkui esimest korda, et põllumajanduses ja mujal meie ümber kasutatakse keskkonna kujundamiseks mürke ning, püha jumal, mürk on tõepoolest mürgine. “Eesti on kõigil sabas,” otsib ajakirjandus justkui riikliku karmavõla leevendamiseks lohutust numbritest, näitamaks, et Eestis kasutusel olevad kemikaalide kogused on ülejäänud Euroopa riikidega võrreldes minimaalsed. Kinnitavad ka põllumehed, et mürgitamine on kallis lõbu ja kui vaja ei oleks, siis heameelega ei mürgitaks. Kõlab usutavalt.

Mis jäetakse unustamata on asjaolu, et Eesti on vaid väike väljamõeldud piiriga lapikene planeedil Maa ning meil on kõikide teiste maailma riikidega ühine biosfäär. Seega kaitseb fakt, et “Eesti on kõigil sabas” meid ja meie lapsi vaid väga kitsastes piirides. Keskkond on üks ja meieni jõuab atmosfääri kaudu õhureostus Kesk-Euroopast ning mere kaudu taimekaitsevahendid Venemaalt. Toidutaimede tarbeks kasutatavate pestitsiidide ja liha-kala kasvatamisel kasutatavate ravimite koguseid reguleerivad ja seiravad vastavad ametid ning harva juhtub, et rahvusvaheliselt määratud piirnorme ületatakse. Samamoodi toimus ka mesilaste hukkumise loos – tegu oli harva esineva olukorraga, võib öelda ka halbade asjaolude kokkulangemisega. 

Kogu äsjane mesilaste suremisega kaasnenud skandaal lähtub ja kirjeldab akuutset lühiajalist toksilisust, mille tulemusena toimus kellegi (antud juhul mesilaste) tugev mürgitamine ja hukkumine.

Alternatiivina akuutsele toksilisusele on kõikidel kemikaalidel ka krooniline efekt – pikaajaline mõju väikeste koguste poolt, mida ei ole sageli võimalik tuvastada ka ametkondade iga-aastase seire poolt. Ümbritsev keskkond on saastunud kompott sadadest ja tuhandetest erinevatest kemikaalidest (silmatorkavam oleks öelda mürkidest), millega elusolendid (inimene kaasa arvatud) pidevalt raku tasandil võitlema peavad. Ainus põhjus, miks me ikka veel elus oleme, on evolutsiooni jooksul tekkinud kaitsemehhanismid – sest suur hulk inimese kasutatavatest mürkidest on mingis keemiliselt lähedases versioonis ka looduslikult olemas (alkoholist ja mürgistest taimedest vulkaanipurseteni). Nii on ka ülemaailmselt mesilasi kahjustavad neonikotinoidid tegelikult tubakas leiduvate looduslike mürkainete edasiarendus.

Loomulikult huvitavad mind mesilased, kuid probleem on laiem mesilaste suremisest. Autor: David Hilla/Creative Commons

On silmakirjalik lüüa lokku, otsida süüdlast, analüüsida numbrilist statistikat ning koostada tegevuskavasid ühekordse akuutset toksilisust põhjustanud juhtumi üle, unustades samal ajal, et “devil is in the details” ehk siis väikesed nähtamatud kogused ja mõjud on need, mida karta tuleb. Loomulikult, mesilaste suremine on nõretav greenpeace’ilik juhtum, mis aitab probleemile lihtsustatud ja kõigile arusaadaval moel tähelepanu pöörata. Kuid probleem ei ole mesilaste suremises!

Sina oled süüdi!

Maa elanikkond kasvab pöörase kiirusega, mitmed suured arengumaad ja piirkonnad on jõudmas meile ajaloost tuttavasse kunagisse industrialiseerimise perioodi (mille käigus Euroopa oma loodusele põntsu pani), suureneb elukvaliteedile mõtleva keskklassi arvukus – surve planeedi ressurssidele ja tootlikkusele on suur, samuti raiskamine. Kahjuks peab tõdema, et tänapäevane põllumajandus ja looma(kala)kasvatus pole võimalik tootma soovitud(!) mahtusid ilma taimesid mürgitamata ja liha-kala ravimeid täis pumpamata. Säästlikum tootmine ja tarbimine on võimalik, kuid rõhutasin eelmises lauses just “soovitud” mahtusid. Ehk siis me saame seda, mida me soovime – lühiajaliselt soodsat toidu, soodsaid riideid, soodsaid asju ja ettekujuteldavat elukvaliteeti.

Ökoloogias on termin “väljasuremisvõlg” – mis tähendab, et mingisuguses keskkonnas, nt kinnikasvanud kadakasel loopealsel, mis kunagi sobis paljudele liblikaliikidele elukohaks, on nüüd eluks sobilikud tingimused kadunud – ning olgugi, et need kunagi seal hästi elanud liblikaliigid veel hingitsevad ja on kinnikasvanud võsa vahel leitavad, on vältimatult kindel, et süsteem pole jätkusuutlik ja sealsed elanikud on varsti kadunud. Justkui elatakse võlgu, omamata ettekujutust selle kohta, kuidas seda võlga tasuda. Nii elame oma tuleviku arvel võlgu ka meie.

Eluline näide pärineb Vaikse ookeani kuulsalt Lihavõttesaarelt. Sealsed elanikud elasid sadade aastate jooksul väga head elu – nii head, et igapäevase elu kõrvalt jäi üle ressursse ja aega, et ehitada tiki-sid, hiigelsuuri kivikujusid, veeta aega neid kummardades ja ehitades nende ümber “tsivilisatsiooni”. Kujukultuse käigus võeti saarelt maha mets ning viimased palgid lebavad mädanenuna tänaseni viimaste pooleliolevate kivikujude all, nii nagu nad saareelanikest tühjale inimeluks kõlbmatuks muudetud saarele jäid.      

See kõlab triviaalselt, “öko-šmöko-roheliselt” ja mõnede arvates puhta-lollilt, kuid kõige lihtsam ja paremini töötavam viis võidelda puhtama keskkonna, toidu ja joogivee nimel on “hääletada jalgadega”. Tuleb võtta see aeg, energia ja soov teha igapäevases tarbimises teadlikke valikuid. Tootjad toodavad ebaausate võtetega mürkide ja lapstööjõu abil odavaid tooteid, sest tarbija ostab toodet, mõtlemata mis see on ja kust tuleb. Me joome pudelisse pakendatud vett, samal ajal kui kraanivesi on tuhandeid kordi odavam (või lausa tasuta) ning keskkonnale oluliselt väiksemaks koormaks. 

Lihtsaim viis oma panust anda on võtta hetk poes kaupade valimiseks, ka külamehe leidmiseks, turul käimiseks või mahetootjate tarbijaringis osalemiseks.

Sotsiaalmeedias levivad fotod sellest, kuidas väikesed lapsed kirjutavad maapiirkonna küla teadetetahvlile üleskutseid, mis aitaksid looduskeskkonda säästa, põhjendades: “Meil ei ole enam varsti süüa, sest mesilased surevad ära.”

Lapsed on vabad mõtlema ja küsima seda, mida nad tegelikult tahavad. Lapsed ei karda ja nii on teiselpool ookeani loodud pretsedent, kus grupp USA teismelisi on pärast Pariisi kliimaleppest taganemist kaevanud kohtusse president Trumpi valitsuse.

Lapsed on need, kes peavad lahendama need probleemid, mille meie tekitame. Autor: Mari Daum

Praegused lapsed ja noored on need, kes praeguste poliitikute kokku keeratud jama 50 aasta pärast lahendama peavad – ajal, mil tänased poliitikud on ammu pensionil või surnud. Seega apelleerib teismeliste grupp põhiseadusest lähtuvale õigusele elada puhtas elukeskkonnas, ning selle kohaselt ei tee praegune valitsus otsuseid parimast teadmisest ja tulevikust lähtuvalt. USA föderaalvalitsus soodustab fossiilsete kütuste kasutamist olukorras, kus on teada selle halvad mõjud, ning juristide sõnul on noortel suur tõenäosus see juhtum järgmisel aastal kohtus ka võita.

Kas te olete eile sündinud?

Alexander von Humboldt reisis noore mehena veidi enam kui 200 aastat tagasi Lõuna-Ameerikas ning nägi, millist mõju avaldavad mandril kanda kinnitanud hispaanlased kohalikule looduskeskkonnale, maastikule ja lokaalsele kliimale. Humboldt esitles juba 200 aastat tagasi tol ajal revolutsioonilisena näivat ideed, et metsade liigne raiumine rikub läbi erosiooni maastikud ja lokaalse veeringe. Nüüd, 21. sajandil tundub endiselt uskumatu, et on vaja tõestada inimtegevuse negatiivset mõju ning vajadust muutusteks, ning isegi teadlaste seas on neid, kelle arvates on lahenduseks võidelda don-quijote’likult tagajärgede, mitte põhjustega. 

200 aastat pärast Humboldti reisi on samas piirkonnas endiselt samad probleemid: 2007. aastal avastati Ecuadori vihmametsadest Yasuni rahvuspargis 796 miljoni barreli suurune naftamaardla. Toonane energiaminister Alberto Acosta saatis sõnumi maailmale palvega rahvusvaheliselt hüvitada pool maardla potentsiaalsest rahalisest väärtusest ehk 7,2 miljardit dollarit aastaks 2023. Vastutasuks lubas riik loobuda vihmametsa naftamaardla rajamisest. Aastaks 2013 oli kokku kogutud 13 miljonit dollarit peamiselt eraisikutest annetajatelt ning Ecuadori president kuulutas algatuse pettunult läbikukkunuks.

Olgugi, et Ecuadori fondi panustas Prantsusmaa kõigest pisku, on Prantsusmaa üks riik, mis on hiljuti silma paistnud mitmete edumeelsete algatustega nagu kilekottide ja ühekordsete plastikust toidunõude keelustamine ning teade bensiini- ja diiselautode tootmisest loobumisest. Sarnast suhtumist on järginud ka Ühendkuningriigid ning need on konkreetsed positiivsed sammud Pariisi kliimaleppe ratifitseerimise tulemusena. Need on näited kuidas tarbimise reguleerimise kaudu on võimalik ka riiklikul tasemel muutustele kaasa aidata.

Hendrik Relve rääkis Maalehe intervjuus, et eestlaste hiljutine aktiivne looduse eest seismine, olgu selleks siis metsaseadus, mesilased või hõberemmelgas, on justkui hea võimalus tunda endid ühtsena – see on kui eestluse väljendus, võidelda ühiselt kellegi vastu. Mul on hea meel, et eestlased on leidnud üles oma hääle ning asunud taguma looduskaitse trummi, isegi kui see on osa ühise vaenlase otsingutest.

Nii on (mõningase liialdusena) viimase aasta jooksul looduskaitses justkui iga päev laulupeo päev olnud. Loodan, et looduskaitse sõnumitega kaasnev katarsis kestab vähemalt sama kaua kui ühislaulmiste oma – sest on ju need ummikutes veedetud koduteed nii mõnegi isamaalise laulupeolise jaoks väga kainestavalt mõjunud. Ja ainult laste peale ei saa ka maailma päästmist jätta.

Aitäh mesilastele kaasa elamise eest!

 

Randel Kreitsberg, PhD, on Tartu ülikooli lõpetanud ökotoksikoloog, kes hetkel töötab Tartu ülikooli turundus- ja kommunikatsiooniosakonnas teaduskommunikatsiooni vallas ning on ERR Novaatori toimetaja.

Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu ülikool



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Lida Ajeri koobas.Lida Ajeri koobas.
Nüüdisinimesed jõudsid Kagu-Aasiasse arvatust tuhandeid aastaid varem

"Ta nimetas seda kohta Lida Ajeriks. Kõlab meeldejäävalt, eks pole? Kuid kohalikus keeles tähendab see "vesikeelt". Tead, kui paljusid koopaid nad seal niimoodi nimetavad?" küsis Macquarie ülikooli paleontoloog Kira Westaway retooriliselt. Mõnikord tähendab suurte loodusteadlaste jälgedes käimine sõna otseses mõttes päevade kaupa džunglites trampimist. Teisalt aitab see lahendada aeg-ajalt enam kui 120 aasta vanuseid mõistatusi.

Isegi ateistid peavad oma kaasmõtlejaid usklikest amoraalsemateks

Ateistid on ebamoraalsed ja neid ei saa usaldada. Nii arvavad 13 eriilmelises ühiskonnas tehtud uuringu põhjal isegi ateistid ise. Tulemused viitavad, et ateistide suhtes tuntavad eelarvamused on paljudes maailma riikides sügavalt ühiskonda juurdunud.

Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.Lapsed vajavad uue keele omandamiseks emakeelega sarnast suhtluskogemust, kinnitavad spetsialistid. Mida varem alustada, seda paremad tulemused saavutatakse, kinnitavad nad.
Uued soovitused: laste ekraaniaja piiramisest enam ei piisa

Sõpradega suhtlemine algab hommikul veel enne kui voodist tõustud ning lõppeb viimase asjana kui nutitelefon pannakse öökapile või padja alla. Nende kahe hetke vahele jääb terve hulk väga mitmekülgseid suhtlemise, aga ka üksiolemise viise internetis. Nii võiks võtta kokku laste meediauurija Sonia Livingstone'i ja tema kolleegi Alicia Blum-Rossi viimase uuringu tulemused ja soovitused.

600 eesti eaka veri aitab arendada vananemist pidurdavat ravimit

Meie veres on biomarkerid, mis annavad viis või isegi kümme aastat varem märku organismi vananemisest, n-ö suremisprotsessi algusest. Mis oleks, kui suudaksime seda protsessi edasi lükata ehk pidurdada vananemist? Me ei tea, mis siis täpselt oleks, küll aga on USA idufirma liikunud Eesti Geenivaramu teadlaste abiga sammu sellele lähemale.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.