Linnamõnud meelitavad nii linde kui rahvast. Aga mis hinnaga? ({{commentsTotal}})

Lindude sulestikul elavad bakterikooslused sõltuvad linnastumisest.
Lindude sulestikul elavad bakterikooslused sõltuvad linnastumisest. Autor/allikas: Margus Ansu / Postimees

Veel paarsada aastat tagasi elas linnades vaid 3% inimestest, tänaseks on linlaste arv maailma rahvastikus tõusnud juba üle 50%, kirjutab ökoloog Marko Mägi Tartu loodusfestivali eel.

Kuna inimese vajadused on kasvanud, on kasvanud ka linnade arv ja nende suurused.

Linnade laienemine toimub ümbritseva loodusmaastiku arvelt, mistõttu kaovad paljude liikide elupaigad, eelkõige selliste, kes ei ole liikuvad. Linnud suudavad lühikese ajaga läbida pikki vahemaid ja seega peaks nad suutma linnastumise eest pageda. Pelgupaiga puududes on linnud sunnitud linna kolima ja kohanema uute oludega. 

Mõned linnuliigid on inimese kõrval toimetanud juba tuhandeid aastaid – kuldnokk, varblased, vareslased. Nemad suudavad kiiresti uudsete tingimustega kohaneda ja nii on nad muutunud tavalisteks linnalindudeks. Muide, tänapäeva äärelinnad pakuvad soodsaid tingimusi väga paljudele lindudele ja sealne linnurikkus on sageli suurem loodusmaastike omast. 

Kui enne tööstusrevolutsiooni oli elu “aeglane”, siis alates 19. sajandi keskpaigast on linnades toimunud kiired muutused. Tööstuse arenedes on linnakeskkond saastunud, mis avaldab mõju ka lindudele. 

Mõned muutused on silmaga nähtavad, näiteks mõne liigi kadumised ja asendumine teisega, kuid tänapäevane teadus võimaldab näha ka inimsilmale nähtamatuid muutusi. Nii on teada, et lindude sulestikul elavad bakterikooslused sõltuvad linnastumisest – äärelinnas elavate lindude bakterikooslused on märksa mitmekesisemad kesklinnas elavate liigikaaslaste omadest. 

Enamik bakteritest on linnule vajalikud, sest kaitsevad linde kahjulike mikroorganismide ja haigusetekitajate vastu, on näidanud USA ja Suurbritannia teadlased. Raskemetallidega saastunud lombivees kümblemine võib olla üks põhjus, mis mõjutab bakterite kasvu linnu sulgedel.

Karmid linnatingimused võivad avalduda ka lindude kromosoomides. 

Rootsist on teada, et linnas sirguvate rasvatihase poegade telomeerid on oluliselt lühemad metsas sirgunud poegade omadest. Telomeerid kaitsevad aga kromosoome “kulumise“ vastu, sest linnu kasvades jagunevad kromosoomid pidevalt, iga jagunemisega läheb aga väike osa kromosoomidest kaduma. Seega kaitsevad pikemad telomeerid lindu paremini vananemise vastu. 

Selles valguses näivad linnatihased halvemas seisus olema. Linnatihaste halvem seisund võib olla tingitud nii keskkonna saastatusest kui ühekülgsest “rämpstoidust”, mida pakutakse lindudele ka näiteks söögimajadest; samuti pole linnakeskkonna looduslikud toiduallikad kaugeltki samaväärsed metsas leiduvatega.  

Linnas tuleb kohaneda kiiresti, sest metsikus looduses väljakujunenu uudses keskkonnas ei toimi. Nii peavad linnud kohanema intensiivse liiklusega, õppima vältima masinaid, kohandama laulu ja käitumist vastavalt inimestele ja liiklusmürale. 

Paljud linnud tulevad sellega toime ja suudavad suurepäraselt hakkama saada. Siinkohal on abiks linnalindude suurem stressitaluvus. Nii on näiteks linna musträstaste stressihormoonide tase madalam kui maal; Tartu linna künnivarestel aga madalam Puhjas elavate liigikaaslaste omast.

Lindude kohanemine linnaeluga sõltub isendi või liigi võimest omandada uusi kasulikke käitumisviise. Suure eelise saavad liigid, kelle kognitiivsed võimed on teistest paremad (nt vareslased, puukoristaja, tihased). Nii on linnalinnud saanud selgeks prügikastide kui küllusemaa eripärad ja on õpitud tänavalgustite ümbrusest pimedal ajal putukaid püüdma, kuhu valgus viimati nimetatuid meelitab.  

Kliimamuutuste otsest mõju linnalindude elule on keerukas tuvastada, sest linnakeskkond ise on soojem. Linnades algab kevadeiti taimede kasv varem, samuti on taimede kasvuperiood linnas pikem. Taimedest sõltub aga otseselt lindude toidulaud – mida varem hakkavad kasvama taimed, seda varem saavad pesitsema hakata ka linnud. Pikema sigimiseks sobiliku perioodi tõttu on linnalindudel võimalus pesitseda mitu korda suve jooksul. Kuid nagu eelnevalt mainitud, ei pruugi linna hüved lindudele alati tervislikud olla. 

Loodust linnaruumis palub märgata tänavu 7.–10. juunil toimuv Tartu loodusfestival.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



Antarktise rannikuvete bakterid peitsid viiruste eellaste saladust

Viirused on kummalised tegelased. Elusolendeiks neid enamasti ei peeta, ja kust nad pärit on, ei teata. Nüüd on Antarktise ranniku lähistelt väikestelt saartelt saadud arvatavasti üsna oluline viide viiruste võimalikule tekkeloole.

Professor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward LaaneProfessor Paul Giangrande ja Tartu ülikooli dotsent Edward Laane
Hemofiilia on ravitav, kuid ravi kvaliteet on kalliduse tõttu ebaühtlane

Hemofiilia on üks veritsustõbedest, keda enamus meist mäletab ajaloo tunnist kui Euroopa kuninglikes perekondades ringi liikunud ja surma toonud haigust. Vere hüübimisfaktorite puudust on juba mõned aastakümned võimalik meditsiiniliselt kompenseerida – sellegipoolest on haigus endiselt problemaatiline. Tartu ülikooli külastas Oxfordi ülikooli Hemofiiliakeskuse juht, professor Paul Giangrande, andmaks oma hinnangut olukorrale Eestis.

Geenimuundus noorendab hiire ajutegevust

Vanemas eas kipub ajutegevus paindlikkust kaotama. Nõrgenevad õpivõime, mälu ja kohastumusvalmidus.

Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.Minose kultuuri keskmeks olnud Knossose palee.
Iidne pärilikkusaine heidab valgust vana-kreeka kangelaste juurtele

Vanad kreeklased ülistasid mükeene kultuuri suurkujusid alates kuningas Agamemnonist lõpetades Odüsseusega lugematutes tragöödiates ja poeemides, pidades end nende otsesteks järeltulijateks. Egeuse mere ääres elanud inimeste DNA-d uurinud teadlased pakuvad nüüd julgele väitele otsest kinnitust.

Esimese õistaime rekonstruktsioon.Esimese õistaime rekonstruktsioon.
Teadlased kirjeldasid kõigi lillede võimalikku esiema

Evolutsiooniteooriale vundamendi ladunud Charles Darwin nimetas lillede arengut "vastikuks mõistatuseks". Õistaimede fossiilid ilmusid saja miljoni vanustesse ladestustesse justkui üleöö. Sadu lilleliike kirjeldava andmebaasi aluseks võtnud teadlased järeldavad nüüd, et esimesi lilli võis näha Maal juba vähemalt 140 miljoni aasta eest.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.