Oletame, et inimkond avastab uue elukorralduse tekitava tegevusvaldkonna. Seda on varem juhtunud. Tagasivaates võib näha teadmatuses rassivat inimkonda, kuni näiteks avastatakse, kuidas kontrollida aurujõudu. Järgmiseks valmivad esimesed masinad, mis pannakse inimeste eest tööd tegema ning lisavad neile elujõudu suurendavat võimekust raudtee ja omal jõul liikuvate tööriistade näol.

Lisaks üldisele arenguhüppele teenivad masinate loojad head raha. See meelitab valdkonda palju tegijaid, kuni jõutakse lõpuks arenguplatooni. Ettevõtjate sissetulekud enam ei tõuse, sest valdkonnas on liiga palju konkurente ja algab järgmine teadmatuses rassimise epohh, kuni keegi avastab, kuidas tööle panna elekter.

Edule järgneva seiskumise ja uue avastamise perioodide näidetega võib minna ajas tagasi ja edasi. Järeldustena paistab, et iga edu stimuleerib kasvu ja jõuab stagnatsiooni. Seejärel vajatakse järgmist revolutsiooni. Teiseks tähelepanekuks on puuduv teadmine. Tagasivaates on inimkonna edasiliikumist pidurdanud olulise teadmise puudumine. Nõnda on kohane küsida, mis on see, mille mitteteadmine meid tänapäeval kinni hoiab? Võib ka küsida, mis teeb meid rumalaks?

Võib-olla on selleks teatud karjakäitumine. Vihje leiab USA Indiana ülikooli uuringust, mille kokkuvõte pealkiri ütleb, et "insenerid sprindivad, aga poeete ei tasu alahinnata". Pealkirjast peegeldub Aisopose valm jänese ja kilpkonna võidujooksust. Võidu joostakse auhinna nimel. Modernses võtmes on auhinnaks raha.

Inseneridest ja poeetidest jutustavas meie aja valmis kirjeldatakse sotsiaalset võistlust tööhõive rajal, kus auhinnaks on palganumbrid. Tavaarusaamas teenivad insenerid, kes esindavad siin füüsika, tehnoloogia, inseneeria ning matemaatika erialasid, poeetide selja taha paigutatud humanitaaria ning sotsiaalia erialadele töötajatest suuremat palka. Karjäärivaliku eest seisjatel on seega lihtne suunda otsustada.

Analüüsis nõustutakse levinud arvamisega, sest tõesti, esimese töökohal teenivad tehnikavaldkonna esindajad suuremat palka. USA statistikaameti andmetel saavad arvutiteaduste diplomiga 23–25aastased umbes 37 protsenti rohkem palka võrreldes sama vanuste ajaloolaste ja sotsiaalteaduste esindajatega nagu ökonomistid, politoloogid või sotsioloogid. Palgavahe sugudega ei arvesta. Erinevus kehtib nii meestest kui ka naistest IT-valdkonna ja sotsiaalia töövõtjate vahel. Ent edu hakkab iga järgneva aastaga vähenema ja 40. eluaastaks jõuavad sotsiaalteaduste ja humanitaaria valdkonna palgad nn "kõvade" erialadega võrdsele tasemele.

Põhjuseks tuuakse kaks tegurit. Kõrges nõudmises tehniliste oskuste saatuseks on jääda progressile jalgu. Valdkonna enda areng muudab õpitu peagi aegunuks. Vanemad töötajad peavad uut õppima jooksvalt, kui pealekasvavale nooremale tööjõule on õpetatud seda juba koolis. Oskuste aegumise ja kasvava konkurentsi kombinatsioon pärsib omakorda palga kasvu.

Vanuses 25 kuni 40 aastasteni väheneb erialase diplomiga lõpetajate osakaal kahelt kolmandikult natukene alla pooleni inseneeria valdkonna töötajatest. Mõned neist pääsevad parema palga ja vähema erialaoskustega juhtideks. Esialgu paistab, et kõik on hästi, sest 40-aastaselt on palk võrreldes algusaastatega kahekordistunud. Suures pildis on palgatõus aga suhteliselt aeglane.

Vähemalt suhteliselt aeglasem võrreldes nn pehmete erialade töötajatega. Nende kutsete väärtus ajas kasvab. Eriti keerulisemaks muutuva maailma tõttu, mida omakorda põhjustab tehnoloogia areng. Väärtuslikumaks muutuvatest pehmetest oskustest torkavad silma probleemide lahendamise kompetentsus, kriitilise mõtlemise kasutamine ja erialane kohanemisvõime.

Kirjeldatud oskused ei allu selgetele mõõdikutele ega oma seetõttu selget karjääri teerada, millest alustada. Seda erinevalt inseneridest ja programmeerijatest, kelle karjääri algust tähistab ambitsioonikas ja hea palgaga töökoht, kuni tehnoloogia ise muudab selle peagi vanamoodsaks. Sünnivad uued ning piisava tõsidusega sotsiaalsed väljakutsed, mille lahendamise oskusteavet haritakse nn poeetide erialadel.

Nii siis sarnaneb elu viieaastastele jalgpalluritele, kes on mesilasparvena ümber palli, püüdes igaüks seda hetkeks varbaga tabada, nägemata suuremat mängu kulgemise pilti. Mõneti võib mõista, miks kirjeldavad tulevikku selle võimaluste ja probleemidega nn poeedid.

Teadusajakirjas Nature käsitleti Douglas Adamsi 40 aasta eest avaldatud koomilis-satiirilise ulmeloo "Pöidlaküüdi reisijuht galaktikas" vastavavust meie kaasajale. Ulmes on vihjeid arengut takistavalt puuduvast järgmisest teabest. Paraku meelitab värske uus asi masse suhteliselt ühetüübilisele mõtlemisele, sest alguses on palk hea.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".