Üks silmatorkavamaid vaatepilte sügisel on sookurgede (Grus grus) ränne – kurgi on siis rohkem kui kevadel, sest parvedega on liitunud ka noorlinnud. 20. sajandi keskpaigaks vähenes sookurgede arvukus oluliselt ja liik kadus näiteks Suurbritanniast, Hollandist ja Taanist. Viimase poole sajandi jooksul on liigi levila läänesuunas taas laienenud, seda vaatamata tõigale, et sookured on territoriaalsed ja väga paigatruud – nende pesitsuspiirkond jääb samaks kogu eluks. Tänaseks pesitsevad sookured eelmainitud riikides taas, Euroopa asurkonna suurus kokku on umbes 600 000 isendit - kirjeldab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Marko Mägi Linnuvaatleja ajaveebi vahendusel.

Millise jälje on jätnud viimaste kümnendite muutused Euroopa sookurgede geenidele? Kuigi üldiselt mäestikud või siseveekogud lindude levikut ei takista (leidub siiski mitmeid erandeid), on siiski teada, et liigi geneetiline mitmekesisus sõltub isendite vaba ristumist piiravatest teguritest nagu liikumisvõime, geograafilised tõkked, erinevad eluslooduse tegurid (näiteks kiskjad), liigi demograafia ja sotsiaalsus, suhted teiste liikidega või ka ajaloolised tegurid (näiteks inimtekkelised maastikumuutused).

Sookurgede rändetee hargneb lääne- ja idasuunaliseks just Baltimaade piirkonnas, mistõttu on võimalik liigi geneetiliselt eristuvate asurkondade tekkimine. Kas see ka nii on, uuriti kaheksast Euroopa piirkonnast kogutud 140 sookure DNA põhjal; Eesti Maaülikooli teadlaste abil kaasati uuringusse ka 26 Eesti sookurge, üheksa neist Saaremaalt.

Kuigi varem on arvatud, et lindudel on suure liikuvuse tõttu väiksem tõenäosus geneetilisest eristuvate asurkondade tekkeks – mis ei tähenda, et eristumist ei oleks – selgus DNA-d analüüsides, et kuigi indiviidid teineteisest erinevad, on kogu Euroopa sookured geneetiliselt suhteliselt sarnased ning selgelt eristuvaid asurkondi ei täheldatud.

Selle, geneetilise materjali segunemist soodustavaks põhjuseks võib olla just viimase aja kiire arvukuse tõus ja levila laienemine. Sookurgede geneetilist sarnasust toetavad ka sookurgede telemeetria andmed – üks ja sama lind võib erinevatel aastatel kasutada erinevat rändeteed või kasutada nn ringrännet ehk suundub lõunasse mööda üht, kuid naaseb põhja mööda teist rändeteed.