Seltskondlikus viktoriinis võiks esitada küsimuse, kumma infokandja peal müüakse rohkem muusikat, kas analoogsignaalis talletatuna vanaaegse vinüülist LP-plaadi peal või digitaalses formaadis CD-plaatidel? Kuna õige vastus tundub ilmne, võib sündida kahtlev paus, mille jooksul püütakse kiiruga meenutada viimast kohtumist vinüülplaadimängijaga. Kardetavalt prahvatatakse piinlikuks veniva mõttepausi lõpuks, et võitja on ikkagi CD plaat. Samas jääb ilmselt hinge närima kohtlane kahtluseuss.

Ebakindlus on õigustatud. Seda vähemalt USA näitel, kus tõdetakse sealse muusikatööstust esindava organisatsiooni RIAA raportis, et viimati müüdi LP-plaate rohkem 1986. aastal. Toona oli põhjuseks CD-plaatide uudsus. Neid polnud hakatud veel piisavalt tarbima. Muusikatööstuse hinnangul on vana aeg tagasi. Vinüülplaatide müük on peaaegu sama suur kui CD-de oma ja on kasvanud viimased 12 kuud 12-protsendises tempos.

Muusikatööstuse hinnangul ületab LP-plaatide käive CD-de oma juba selle aasta sees ja sissejuhatuses esitatud küsimusele vastamisega peavad ühed kiirustama ning teise vastuse pakkujad natukene venitama.

CD-plaatide müügi seekordne alla jäämine LP-dele vajab keerukamat selgitust. Ühe leiab nn hipsteriefekti tagant. Kõik teavad hipstereid kui intelligentsemaid noori, kes raamivad oma erakordse vaimsuse põhivoogu põlgavasse ning aegu ja elu näinud moeelementide kombinatsiooni.

Ent kui hisptereid lisandub palju, moodustavad nad lihtsalt uue ja keskpärase põhivoo. CD-plaatide ja muudes digitaalsetes formaatides muusika kõrval võis lisada just LP-plaadi omamine vajaliku doosi pealetükkimatut elitismi. Nüüd võibki oletada, et LP-de ostude kasvu taga töötab kasvav hispteriefekt, kuniks seda jätkub.

Teise võimaliku seletuse juured asuvad eelmise sajandi New Yorgis: teatris, raadios, teles ja kohvikutes tegutsenud koomikute töömaalt. Lindy oli Manhattanil tegutsev head ja paremat kaasa müüv ning kohapeal toitu pakkuv restoran, millest oli kujunenud tööpäeva lõpetanud koomikute kohtumispaik. Seal vaeti siis omi etendusi ja vahetati kogemusi.

Mõttevahetustest kasvas välja osadele etteheitev ja teistele õpetlikult hoiatav arvamus naljade ja etenduste püsivusest. Pandi tähele, et naljad, mida oli juba kaua esitatud, ei surnud välja, vaid neid esitati üha uuesti. Uute naljade elu ähvardas seevastu lühikeseks jäämise needus. Kuulus matemaatik Benoit Mandelbrot sõnastas nähtuse ümber, öeldes, et tulevik on proportsionaalne minevikuga. Kui koomik jõuab teha palju etendusi, seda rohkem etendusi ootab teda ka ees tulevikus. Mõnd uut nalja vähe esitades jääbki selle populaarsus lühildaseks.

Lindy efekti on hakatud kasutama ka tehnoloogia elutsükli kirjeldamiseks. Selle järgi on tehnoloogia edasise elu kestvus proportsionaalne selle senisele kasutusajale. Mida kauem mõnd tehnoloogiat kasutatakse, seda pikemaks kujuneb selle järgnev kasutus.

Eelmisel aastal täitus 70 aastat kaasaegse vinüülplaadi sünnist. Edisoni 1877. aastal leiutatud vahast silindriga fonograaf ja vahepealsed nn "savist" ragiseva häälega plaadid loovad kultuurimällu veelgi pikema kuvandi. Digitaalset helisalvestust kasutava kompaktse ketta ehk CD sünniaeg jääb alles 1982. aastasse. Kuigi vahepeal tõrjus CD vinüülplaadid turult välja, jäid viimased ikkagi väheste fännide ja plaate keerutavate muusikute abil hingitsema.

LP-plaadist tänaseni hoolinute ja selle hiljuti leidnute puhul tuleb esile, et muusika kui kunsti puhul tahetakse midagi omada. LP-plaat on mõnedel hinnangutel parema helikvaliteediga, kuid selle kogemiseks peab omama suhteliselt kallist tehnikat. Masside enamus rahuldub suvalise kuulamise olukorrast tingituna suhteliselt vaieldavas kvaliteedis kuuldava voogesitluste ja failiformaadis alla laaditava muusikaga. Neid ei huvita LP-plaadi ümbrise visuaalne kunst, plaadimängija kasutamise rituaalid, plaatide eest hoolitsemine jne. Nad on mugav tarbijate mass. Neist on üpris lihtne ja huvitav erineda.

Huvitav, kas LP-plaat elab hipsteritest kauem?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".