Linnud võivad levitada taimi ja ka seeni eneseteadmata, kuid taimede ning lindude vahel on miljonite aastate jooksul kujunenud mõlemale osapoolele kasulikud suhted – lindudele on oluliseks toiduks taimede viljad, mille seemneid nad omakorda levitavad. Seega peaks taim lindude tähelepanu pälvimiseks kasvatama võimalikult palju suuri ja silmatorkavaid vilju – mida rohkem linde vilju sööb, seda rohkem taim seemneid levitab, kirjutab Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Viljakamad taimed peaksid edukamad levijad olema. Kuna taimede saagikus on pärilik ja lindudel võiks olla oluline roll seemnete levitamisel, tuleks edukuse suurendamiseks iga järgmise põlvkonna taimedel saagikam olla. Siiski ei ole siiani selge, kas viljadest toituvad linnud ka taimeviljade kujunemist ikkagi mõjutavad või kasutavad nad taimi lihtsalt ära. Senini on uuringud keskendunud ühe linnu- ja taimeliigi vastastikele suhetele ning andnud vastakaid tulemusi.

Täpsema ülevaate saamiseks koondasid Argentina teadlased varasemad üksikuuringud ning otsisid vastust küsimusele, kas linnud on olulised taimede saagikuse ja viljade suuruse mõjutajad. Kirjanduse põhjal saadi andmed 50 taimeliigi ja nende vilju söövate lindude kohta kõikidelt kontinentidelt, välja arvatud Aasia ja Antarktika.

Võttes arvesse viljade suurust, tüüpi ja valmimisperioodi pikkust, lindude omadusi ning elupaiga laiuskraadi selgus, et lindudel on tõepoolest tugev positiivne mõju taimede saagikusele – mida suurema saagikusega taim, seda rohkem söövad ka linnud nende vilju.

Kuna taimede viljad on reeglina silmatorkavad, siis jäävad suurema saagikusega taimed lindudele kergemini silma. Seejuures on kirjeldatud seos tugevam piirkondades, kus linnuliigid on teineteisele sarnasemad ja viljade valmimisperiood on lühem. Ilmselt on lühike periood filtriks viljadest toituvatele lindudele, sest pikema perioodi vältel lindude mitmekesisus suureneks.

Samuti oli lindudel positiivne mõju viljade suurusele ning seda pigem troopilistel aladel kasvavate taimede puhul. Seos ilmnes ka vilja suuruse ja seda söövate linnuliikide arvu vahel – suuri vilju sõi vähem liike. Näiteks sõid taimeliigi Aglaia flavida 150 mm ja kaljumägede männi (Pinus edulis) 45 mm läbimõõduga vilju vaid üks või kaks linnuliiki, samas kui 1–10 mm läbimõõduga taimede viljadest toitus keskmiselt kümme linnuliiki.

Tulemused kinnitavad, et taimede saagikus on lindudele signaaliks oodatavast kõhutäiest ning nii taime, linnu kui ka keskkonna tunnused (asukoht, viljade valmimise periood) on olulised viljade evolutsiooni kujundajad. Veelgi enam, tulemused viitavad, et tegurid, mis mõjutavad viljade fenoloogia ja viljadest toituvate lindude rolli, võivad olla võtmetähtsusega mõistmaks miljonite aastate jooksul kujunenud suhteid lindude ning taimeviljade vahel.

Uurimus ilmus ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution.