Suurandmete ja krattide laiemast rakendamist pole ilmselt enam tulevikus pääsu. Ent kas neist on võimalik kasu lõigata kuradile kolme veretilka andmata ja inimeste privaatsust ohustamata, kui taolisi projekte ei toetata tugevalt riiklikul tasandil?
Digimaailm on praegu oma arengutsükli keskel. Pole selge, millise suuna see järgmisena võtab. Võib juhtuda, et andmed koonduvad üha enam USA suurettevõtete kätte, misjuhul pole võimalik mõjutada trendi kuigi palju. Teisalt teeb Euroopa Liit selle takistamiseks praegu kõik endast oleneva, seda kasvõi EL-i andmekaitse eeskirjadega. Maailmas laiemalt puudub arusaam, kuhu me õigupoolest minna tahame.

Samas näeme valmidust reguleerida digiandmete kasutamist üha enam. Mõtteviis on muutunud veidi ka USA-poolel. Tegelikult on ju isikustatud teenused head. Kuni neid hallatakse oskuslikult ja seda tehakse viisil, et inimesed peavad süsteemi läbipaistvaks, ei oota meid düstoopiline tulevik. Andmed võiksid liikuda eri teenuspakkujate vahel senisest isegi veelgi rohkem. Küsimus on kontrollis ja selles, kes otsustab nende kasutamise üle.

Nüüd jõuame määramatuse ja hirmuni, et seda tehakse meie selja taga. Tõepoolest, tulevikku vaadates näeme üha rohkem süsteeme, mis teavad sinu käitumise põhjal sinust rohkem kui sa ise. Järgmise sammuna müksavad nad sind õige kergelt, nii et sa isegi ei tea, et sinu käitumist mõjutab arvutialgoritm.

Siinkohal on juba raske tajuda, kuhu tuleks regulatsioonides piir tõmmata. Laiemas plaanis me juba elame selles tulevikus. On veidi hirmutav mõte, et algoritmid jooksutavad inimesi.

Mainisite ühe võimalusena võimu edasist koondumist suurkorporatsioonide nagu Google'i ja Facebooki kätte. Ajalooliselt on talitsenud ettevõtete tegevust vaba turg. Idee, et tarbijatel on vajadusel teine valik. Kuidas mõjutab monopoliseisund taoliste ettevõtete reguleerimist?
Seni on tegeletud eeskätt andmekaitsega. Nüüd on põhjust vaadata üle konkurentsiseadused ja -regulatsioonid – näeme selle algust. On õigustatud küsimus, kas nende senised käitumismallid on olnud ausad ja teenustele on tegelikult alternatiive. Üks GDPR-i olulisemaid punkte on 20. artikkel, mille kohaselt peaksid olema vähemalt andmed teenuste vahel liigutatavad lihtsalt ja arusaadavalt. See aitaks ennetada praegu nähtavaid monopolistlikke trende.

Teisalt ei suhtu ameeriklased sellesse ilmselt viisil, nagu sooviks seda Euroopa Liit. Pean realistlikuks võimaluseks, et digitaalsete teenuste vallas muutub EL konkurentsi tagamiseks peamiselt USA ettevõtete suhtes senises karmimaks.

Mäletavasti kutsus Facebooki kaasasutaja Chris Hughes mõne nädala eest lõhkuma Facebooki väiksemateks tükkideks, kuna neil on liiga palju võimu. Kui hästi ühtivad kõlavad juhtmõtted nagu "ära tee kurja" andmemonopolide loomupärase käitumisega?
Facebooki eetikat raske kommenteerida. Samadel tingimustel töötavad mitmed teised ettevõtted. Selge turuliidrina ja konkurendid välja tõrjununa on kohane küsida, kuidas me siia jõudsime ja mida peaksime tegema positsiooni säilitamiseks. On ka õige küsida, kas Facebook on käitunud eetiliselt, pakkudes kasutajaandmetele ligipääsu kolmandatele osapooltele ja nende praktikad olid reklaamitulu kasvatamiseks võrreldes teistega üle võlli.

Ma ei tooks aga Facebooki eraldi välja ja osutaks neile kui pahade tegelastele, kelle pärast tuleks kohe eriti muretseda. Nad on järginud sama teguviisi, kui teised kasumit taotlevad suurettevõtted, kes lähtuvad reklaamil põhinevast ärimudelist.

Sinu praegused tahtmised ja ihad viiakse kokku parimate reklaamidega. Google'i tulust moodustab taoline tegevus 85 protsenti. Võib-olla on teatavaid erisusi andmemüügi osas. Minu teada ei pakkunud Google n-ö täispaketti, mis võib olla mõneti eetilisem. Taaskord, ma ei peaks Facebooki kurjaks, halvaks ja monopolistlikuks. Pigem on tegu halli paljude varjunditega.

Oma tutvusringkonda vaadates on muutunud inimesed kriitika mõjul oma andmete jagamise osas ettevaatlikumaks. Euroopa Liidus tervikuna juurutati GDPR, ent kas see raamistik läheb piisavalt kaugele või on vaja midagi kõikehaaravamat? Tavakasutajate pole see midagi muud, kui ärritaja ekraani all paremas nurgas, mis kutsub üles nõustuma küpsiste ja kõige muu sinna juurde käivaga.
Teadlikkus on kasvanud, kuid eeskätt on piirdunud see organisatsioonide ja nende vajadustega. Tippjuhid pidid hakkama mõtlema, kuidas mõjutab see nende ettevõtete tööd. Euroopa tavakodanike jaoks piirdub see aga tõesti pidevate nõusolekuvormide täitmisega. Puhtalt kasutajakogemuse ja ärilises mõttes pole see üldse hea. See ei pidanud olema GDPR-i eesmärk.

Reaalsuses oleme tõelisest andmete liikumisest ja liigutatavuse tagamisest väga kaugel. See ei tähenda antud juhul, et võin soovi korral kanda oma Facebooki profiili mõnele teisele ühismeediaplatvormile.

Kui tahan kombineerida minu heaolu puudutavaid andmeid nagu söögi- ja ostuharjumusi näiteks pangaandmetega, pole see lihtsalt võimalik. Peaksime saama ühendada oma andmekogusid hõlpsamalt ja luua sellega täiesti uusi teenuseid. Siis jõuaks ehk rohkematele inimestele kohale, mida nende kohta kogutakse ja kas nad on sellega nõus. Praegu räägime peamiselt endiselt üksikutest veebilehtedest ja küpsistest.

Oleme praegu mõnedes valdkondades muust maailmast väga palju maha jäänud, kuid meil, eriti uuendusmeelsematel riikidel nagu Soome ja Eesti, on potentsiaali olla rohkem kui regulatsioonide superriik.

Olete töötanud küllaltki pikka aega meediavaldkonnas. Peaksite teadma, et paremini profileeritud kasutaja on reklaamiandjale väärtuslikum, mis kasvatab ka kasumit. Mis motiveeriks ettevõtteid koguma inimeste kohta vähem andmeid? Küllaltki pikalt on arutletud näiteks võimaluse üle muuta Facebook tasuliseks, ent loobuda reklaami müümisest.
Tegutsesin erameedias täpselt ajal, kui hakati pakkuma digitaalseid teenuseid. Veebis kasutatavates mudelites polnud midagi erilist. Ajalehed oli müünud nii tellimusi kui ka reklaami juba väga pikka aega. Sa näed seda kasvõi postkasti potsatanud ajalehte vaadates. Idee, et üksikisikute ja kasutajarühmade kohta saab koguda veel rohkem infot reaalajas, reklaamida tõhusamalt, oli vägagi veetlev. Meediaettevõtted teevad seda endiselt.

Viimasel ajal on tekkinud debatt, kas peaksime profileerima inimesi endisest vähem ja näitame neile tasu eest vähem reklaame. Mõnes teenuses, näiteks Netflixis, töötab viimane variant väga hästi. Sama peab paika mitmete tasuliste telekanalite ja Spotify puhul. Kuid reklaamide vähesus ei tähenda kasutajaandmete kogumise lõppu. Netflix on inimeste vajaduste ja loomuse välja selgitamises üks planeedi parimaid ettevõtteid.

Jällegi, kui jäme ots ehk kontroll on minu kui kasutaja käes, olen parima võimaliku teenuse nimel täiesti päri, et Netflix teab minust rohkem kui mina ise. Meediaettevõtted on muidugi digitaliseerumise ja selle võimaluste kasutamise mõttes teistest pikalt ees. Ent peame vaatame läbi ärieetika prisma ja läbipaistvuse maailma kõiki Netflixe.

Huvitav on ka teada, mis juhtub teistes valdkondades. Me pole vahetanud täpsemate reklaamide nägemiseks ja teenuse parandamiseks näiteks oma terviseandmeid. Räägime praegu palju valeuudistest ja nende mõjust, ühismeedia väärkasutamisest, kuid see langeb Facebooki-suguste ettevõtete mängumaale.

Kuid miks peaksin meediaettevõttena andmete kogumise lõpetama? Paljudel ettevõtetel pole tarvis seda teha. Inimesed on andmete taolise kasutusega nõus ja valmis selle eest isegi täiendavalt maksma.

Kui oleme päri, et meie andmeid kogub Netflix või mõni kohalik meediamaja, miks ei peaks usaldama me osa riigivalitsemisest automatiseeritud algoritmidele, kui need teavad minust täpsemalt, mis mulle hea on? David Runcimani raamatus "Kuidas demokraatia lõpeb?" esitles ta stsenaariumit isegi ühe võimalusena, kuidas lakkab toimimast senine riigikord.
Märkamatud mõjutused ja inimeste eest otsuseid langetavad arvutid viivad paratamatult eetikakonfliktideni. Kui asi puudutab demokraatiat, inimeste võimalust tähtsates küsimustes valikuid teha, käituda kollektiivina, olen selles leeris, mille arvates me oleme ohus.

Me ei peaks ootama tulevikku, kus juhitakse meid automatiseeritud mõjutusmehhanismidega sedavõrd osavalt, et seda isegi ei märka või alternatiivina käed üles tõstma ja tõdema, et maailm on inimmõistusele selle hoomamiseks liiga keerukas. Mitte kumbki variant ei tundu enam demokraatiana.

Marko Turpeinen astus üles Tallinnas toimuval e-valitsemise konverentsil.