Tallinna Ülikooli õppeprorektor Priit Reiska tõi välja, et mitte välisüliõpilased ei ole ohuks meie eestikeelsele kõrgharidusele, vaid ohuks on need üliõpilased, kes ei tule õppima. Oht on ka see, kuidas väärtustatakse eestikeelset teadust ning kuidas rahastatakse eestikeelset kõrgharidust.

Reiska tõi välja, et kui ingliskeelsete unikaalsete õppeainete maht ei ole kuivi paljukasvanud, samas on kahanenud eestikeelse õppe maht 20 protsenti. "Ja see on võib-olla suurem oht eestikeelsele kõrgharidusele, kui see, et meil on ingliskeelsed õppekavad, mis minu arust ainult tõstab õppe kvaliteeti," selgitas Reiska.

Saates osalenud õppejõud ja tudengid tõid välja, et mitmekeelsus ehk eesti ja inglise keeles paralleelselt õpetamine pigem tõstab õppe kvaliteeti, see toob uusi ideid.

Poolt: võidujooks tudengite peale

Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli prorektorid Hendrik Voll ja Aune Valk tõid välja, et ingliskeelseid õppekavasid pakutakse ühelt poolt selleks, et olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised ehk meelitada siia välistudengeid. See on osalt põhjusel, et Eesti ülikoolid konkureerivad tudengite peale võrdväärselt teiste maailma ülikoolidega.

See tähendab, et ingliskeelseid õppekavu on vaja ka meie oma, eesti noortele tudengikandidaatidele. Aune Valk märkis, et selleks, et noored, kes ei tahavad rahvusvaheliselt tasemel õppekavadel õppida, ei läheks pärast gümnaasiumi välismaale, tuleb neile pakkuda rahvusvahelisi õppekavasid pakkuda ka siin Eestis.

Vastu: ingliskeelne õpe viib ühe riigi keele vahetamiseni

Kirjandusteadlane Maarja Vaino tõi prorektorite argumentide vastu välja teise vaatenurga: kui doktoriõpe on ingliskeelne, ei tule peale eestikeelset terminoloogiat ning ei kasva ka õppejõudkonda, kes oleks võimeline eesti keeles õpetama. Ingliskeelne õpe ei motiveeri tema hinnangul ka juba magistrante eesti keeles õppima.

"See protsess, mis pealtnäha tundub, et ei ole sugugi halb, aga mis pikas perspektiivis tegelikult viib ühe riigi keele vahetamiseni. See võib mõjuda liialdamisena, aga kokkuvõttes see nii on," sedastas Vaino.

Rahvusvahelistumist kasutatakse Maarja Vaino hinnangul viigilehena massihariduse käibe hoidmiseks. See ei anna tema hinnangul kvaliteeti, sest nii saab hoida tudengkonda.

Aune Valk nõustus, et jagab Maarja Vaino muret doktoriõppe osas, kus mõnes teaduskonnas on ligikaudu 40 protsenti doktoriõppesse astujatest on välismaalased. "Mõned neist õpivad ära eesti keele ja jäävad siia õppejõududeks, aga kindlasti mitte kõik. Ja sealt tekib ühel hetkel akadeemilise järelkasvu probleem," rääkis Valk.

Hendrik Voll on oma hariduse omandanud välismaal ning suudab eesti keeles väga hästi õpetada ja inglise keeles teadust teha. Tema ei näe põhjust, miks ühes keeles õppimine peaks takistama õppejõudkonna järelkasvu.

Eestist pole alati õppejõudu võtta

Valk tõi järgmise probleemina lauale näiteks IT-õppe, kus on ingliskeelne õppekava, sest eestikeelseid õppejõude lihtsalt ei jätku, sest madala palga tõttu ei ole eesti keeles õpetamine sageli neile ka motiveeriv. Selle peale küsis saatejuht Urmas Vaino, kuidas jaksavad ülikoolid maksta inglise keeles õpetavale õppejõule, kuid mitte eesti keeles õpetavale?

Aune Valk selgitas, et neid, kes on IT-s saanud doktorikraadi on väga vähe ning neistki on suur osa läinud erasektorisse. Seetõttu on üle maailma valik oluliselt suurem.

Enamik tudengeid, kes õpivad ingliskeelsetel õppekavadel on välistudengid. "Kellele see kahju toob?" küsis Aune Valk.

Seadus ütleb...

lmar Tomusk Eesti Keele Instituudist leiab, et oluline on leida tasakaal erinevate erinevate keelte vahel ja seda tasakaalu soovitab ta otsida seadustest. "Seadused meil tasakaalu ei võimalda, sest seadused ütlevad, et eesti keel peab olema ülekaalus," selgitas Tomusk.

Põhiseadus ütleb, et kõigil on õigus saada eestikeelset haridust. Haridusseadus ütleb, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpet kõigil haridustasemetel ehk põhi-, kesk- ja kõrghariduses.

"Haridus on eestikeelne siis, kui vähemalt 60 protsenti õppemahust on eestikeelne. See tähendab, et üle poole mahust peab olema eestikeelne, aga see, kui haridus on eestikeelne ei tähenda absoluutselt seda, et lapsed ei tohiks või ei peaks õppima võõrkeeli," arutles Tomusk.

Tallinna Ülikooli humanitaarinstituudi direktor Tõnu Viik märkis, et kogu arutelu sees on lähtutud sellest, et õpitakse kas eesti keeles või inglise keeles. "Aga nii ei ole de facto. Ja teiseks nii ei peakski olema," sedastas Viik ja lisas, et inglise keel peab olema üks komponent igas kõrgharidusõppes. Samuti peaks aga nõudma eesti keeles õppimist välistudeng, eriti olukorras, kus me soovime, et need inimesed jääksid siia tööle.

Tõnu Viik näeb lahendusena, et õppekavad peaksidki olema mõlemakeelsed.

Faktid:

Eesti noorte arv väheneb ja seda on tunda ka kõrghariduses. Eelmisel õppeaastal õppis eesti kõrgkoolides 1. ja 2. õppeastmel kokku 43 665 tudengit, mida on 34,5 protsenti vähem kui kümnendi eest. Magistriõppes on tudengite arv kümne aastaga kasvanud, kuid bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduses õppijaid on suisa 45 protsenti vähem.

Oluliselt on kasvanud inglise keeles õppivate tudengite osakaal.

Välistudengeid on rohkem: kümne aasta eest oli neid pisut üle 800, eelmisel õppeaastal ligi 4000. Inglise keeles õpib 93 protsenti välistudengitest. Tõusnud on ingliskeelsete õppekavade arv. 80% õppekavadest, millele tudengeid vastu võeti on eesti keeles, 17 protsenti ingliskeelsed ja 3 protsenti venekeelsed.

Kui bakalauresuetasemel on eestikeelse ja ingliskeelsete õppekavade osakaal enam-vähem sama, siis magistriõppes on kasvanud ingliskeelse õppekavade osakaal.