Teadus- ja tehnikauudised: salaküttimisega kohastuvad elevandid ja süüst vabastatud inimeste eellased ({{commentsTotal}})

Foto: CARL DE SOUZA/AFP/SCANPIX

R2 hommikuprogrammi teadus- ja tehnikauudiste rubriik oli sel nädalal Aafrika-keskne.

Järjest enam Aafrika elevante sünnivad salaküttide tõttu ilma võhkadeta

15 tonni konfiskeeritud elevandiluud Nairobi rahvuspargis Keenias. Autor: CARL DE SOUZA/AFP/SCANPIX

Elevante kütitakse nende võhkadest saadava väärismaterjali ehk elevandiluu pärast, millel on mõnede inimeste sõnul taastav või tervendav vägi. Kusjuures salakütid tulistavad sageli neid helikopteritest või väikelennukitest, jättes elevantidele väga vähe võimalusi enda kaitsmiseks või põgenemiseks.

Hoolimata keelu kehtestamisest 2017. aasta lõpus, on Hiina üks rahvaid, kus elevandiluu on jätkuvalt soovitud ja mõnikord väärt isegi rohkem kui kuld. Pulbristamisel ja sissesöömisel ravivat see mitte ainult mitmeid haiguseid, vaid suurendavat ka potentsi, tugevust ja viljakust.

Olenemata sellest, et pulbristatud elevandiluu kasutamise toetamiseks puudub Lääne meditsiinis teaduslik alus, jätkub elevandivõhkadega kauplemine paljudes Aafrika ja Aasia piirkondades suure raha eest.

Kuid tundub, et emake loodus võitleb selle vastu omaenda relvaga – evolutsioon. Nagu väljaandes National Geographic hiljuti avaldatud artiklis välja toodi, näib looduslik valik eelistavat ilma võhkadeta elevante.

Varem sündis Mosambiigis 2–4 protsenti kõigist emaselevantidest ilma võhkadeta, kuid see arv on nüüdseks tõusnud peaaegu kolmandikuni emaste elevantide populatsioonist.

Elevantide käitumise ekspert ja National Geographicu uurimisreisija Joyce Poole selgitas, et salaküttimisel on elevantidele selge mõju – mitte ainult nende populatsiooni suurusele, vaid ka arengule.

Poole selgitas, et küttimine on andnud Gorongosas bioloogilise eelise elevantidele, kes ei kasvatanud omale võhkasid, sest, salakütid keskenduvad võhkadega elevantidele ja lasevad neil, kel neid pole, minna.

Võhkadeta sündimise suundumus ei piirdu ainult Mosambiigiga. Teistes riikides, kus elevante samuti nende võhkade pärast kütitakse, on emaste ellujääjate ja nende tütarde puhul täheldatud sarnast nihet. Lõuna-Aafrikas on see mõju olnud eriti ekstreemne – 98 protsenti 174 emasest elevandist Addo elevantide rahvuspargis olid väidetavalt 2000. aastate alguses ilma võhkadeta.

Uuring vabastas inimesed Aafrika imetajate väljasuremise süüst

Jõehobu Schoenbrunni loomaaias Viinis, Austrias. Autor: Ronald Zak/AP/SCANPIX

Tänapäeval on Aafrikas viis suurt taimtoidulist imetajat, kuid miljoneid aastaid tagasi oli hiiglaslikke herbivoore palju rohkem.

Nüüd väidavad teadlased, et imetajate väljasuremine algas kaua enne seda, kui sinna tekkisid inimesed.

Tyler Faith ja tema kolleegid Utah loodusloomuuseumist väidavad väljaandes Science, et hoopis pikaajalised keskkonnamuutused ajendasid väljasuremist.

See toimus peamiselt rohumaade laienemise näol, mille tõi kaasa atmosfääri süsinikdioksiidi (CO₂) taseme langus.

"Vaatamata aastakümnete pikkusele kirjandusele, milles väidetakse, et varased hominiinid (inimese sugulased) mõjutasid iidset Aafrika faunat, on vähe püütud seda stsenaariumi proovile panna või alternatiive uurida," ütles dr Faith.

Üleminek peamiselt köögiviljade ja puuviljade tarbimisest peamiselt liha tarbimisele võib olla kaasa toonud inimeste suurte ajude arengu. See üleminek toimus kooskõlas kivist tööriistade väljatöötamisega, mis oleks võimaldanud meie esivanematel loomarümpasid kas raipesööjate või jahimeestena tükeldama.

Uurimaks, kas inimesed mängisid nende imetajate väljasuremises rolli, kogusid teadlased kokku teabe seitme miljoni aasta jooksul Aafrikas välja surnud herbivooride kohta. Nad keskendusid kõige suurematele liikidele, nn megaherbivooridele, kes kaaluvad üle 907 kg.

Sellesse kategooriasse kuuluvad tänapäeval ainult elevandid, jõehobud, kaelkirjakud ja valge ja must ninasarvik.

Kuid kolme miljoni aasta vanune inimese sugulane Lucy (Australopithecus afarensis) jagas oma elupaika Ida-Aafrikas kolme liiki kaelkirjaku, kahte liiki ninasarviku, jõehobu ja nelja elevandilaadse liigiga.

Analüüsi tulemused näitasid, et viimase seitsme miljoni aasta jooksul surid Aafrikas välja umbes 28 suurte imetajate liigid.

Peale selle algas herbivooride vähenemine ligikaudu 4,6 miljonit aastat tagasi ja languse kiirus ei muutunud pärast Homo erectus'e, ühe varaseima inimese eellase ilmumisega, mis võis väljasuremisele kaasa aidata.

"See väljasuremisprotsess algas üle miljoni aasta enne seda, kui kõige varasemad tõendid tööriistu või loomarümpasid tükeldavatest inimese eellastest, ja enne, kui ilmusid hominiidiliigid, mis oleks olnud võimelised neid loomi jahtima, nagu Homo erectus," ütles dr Faith.

Uurijad uurisid ka kliima- ja keskkonnaalaste suundumuste andmeid ja leidsid, et kliima on palju tõenäolisem süüdlane kui inimene. Näib, et kliimamuutus on olnud selle taga, miks suured puud ja põõsad asendusid rohumaadega.

"Plio-Pleistotseeni megaherbivoori väljasuremise peamine tegur näib olevat rohumaade laienemine, mis on tõenäoliselt seotud atmosfääri CO2 ülemaailmse langusega viimase viie miljoni aasta jooksul," ütles kaasautor John Rowan Massachusettsi ülikoolist Amherstist.

"Madalad CO₂ tasemed annavad puude kõrval eelise troopilistele rohttaimedele ja selle tulemusena muutuvad savannid aja jooksul vähem puitunuks ja avatumaks. Me teame, et paljud väljasurnud megaherbivoorid toitusid puittaimedest, nii et nad näivad olevat kadunud ühes oma toiduallikaga."

Suuremate imetajate kadumine Aafrikas võib selgitada ka teisi väljasuremisi, milles on süüdistatud inimese iidseid esivanemaid. Näiteks on mõned teadlased väitnud, et järjest karnivoorsemad varased inimesed tõid kaasa kiskjate ja raipesööjate vähenemise.

"Me teame, et ka Aafrika kiskjaliste hulgas oli sel ajal märkimisväärne vähenemine ja mõned neist, nagu mõõkhambuline tiiger, võisid olla spetsialiseerunud väga suurtele saakloomadele, näiteks noortele elevantidele," ütles kaasautor professor Paul Koch California Santa Cruzi ülikoolist (UCSC).

"Võib juhtuda, et mõned neist kiskjatest kadusid koos oma megaherbivooridest saakloomadega."

Väljaande Science samas numbris kirjutasid René Bobe ja Susana Carvalho Oxfordi ülikoolist paar sõna selle kohta, miks suhtuda neisse järeldustesse aga ettevaatusega. "Ei ole selge, milliseid ökoloogilisi rolle hominiinid kogu Aafrika megaherbivooride pikas evolutsiooniajaloos mängisid ja kuidas need rollid aja jooksul muutusid ja geograafilises ruumisvarieerusid."

"Teine küsimus on see, millal hakkasid hominiinid süstemaatiliselt endast suuremaid loomi küttima."

"Megaherbivooride väljasuremise põhjused on tõenäoliselt keerukad, mitmemõõtmelised ja varieeruvad ajas ning ruumis. Praeguste arheoloogiliste ja paleontoloogiliste tõenditega on hominiinide käitumuslike võtmeuuenduste täpne ajastatus kehvasti piiritletav."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: