Mullid on köitnud teadlaste meeli juba pikemat aega. Belgia füüsik Jospeh Plateau sõnastas neli seebikile kuju kirjeldavat seaduspära juba 1800. aastate alguses. Mullid muutuvad kerajaks pindpinevuse mõjul. Just sellise kuju korral on nende välispindala muutumatu ruumala kõige väiksem ja selle säilitamiseks kulub kõige vähem energiat. Gravitatsiooni tõttu meenutavad suuremad mullid aga pigem jalgpalli. Sellega polnud mulliteadus veel valmis.

Näiteks nuputasid Iiri matemaatikud 1993. aastal välja, millise mullide kuju korral saab neid pakkida kokku kõige tihedamalt. Sarnast praktilist kasu tõusis mullipõhistest loogikaseadmete loomisest, millega sai transportida soovitud kohta kemikaale ja ravimeid.

Mõne aasta eest kirjeldasid Prantsuse füüsikud viimaks kiirkaamerate abil esimest korda täpset teoreetilist mehhanismi, kuidas seebimullid õhu liikumise tõttu moodustavad. Tulemuste kohaselt juhtub see vaid juhul, kui selle liikumiskiirus ületab teatud kriitilist piiri. See omakorda sõltub õhujoa läbimõõdust. Mida laiem on õhuvoog, seda väiksem peab olema selle liikumiskiirus ja seda suuremad on tekkivad mullid.

Nüüd ilmunud töös arvutasid New Yorgi Ülikooli matemaatikud täpselt välja, kuidas vältida mullide purunemist. Arvutuste kohaselt sobib selleks kõige paremini 3,8-sentimeetrise läbimõõduga mullitaja. Mulli puhumiseks kasutatava õhu liikumiskiirus peab olema 6,9 cm/s. Mullide purunemisriski kasvatab nii suurema läbimõõduga mullitaja kui ka suurem õhu liikumiskiirus. Väiksema mullitaja läbimõõdu korral mullid väiksemad või ei moodustu üldse.

Sarnased seaduspärad peavad paika vedelikes. Töörühm loodab seetõttu, et mullide moodustumist soodustavate tingimuste mõistmine aitab täiustada mullidel või vahul põhinevaid tooteid.

Uurimus ilmus ajakirjas Physical Review Letters.