Tuttpüttide pulmamäng on minu jaoks üks kindel kevademärk.

Võtan kaasa kaamera ja ujuvvarje ning lähen lõunamaalt siia pesitsema tulnud tuttpüttidele külla. Vesi on veel üsna külm ja üle tunni varjetelgis vastu ei pea. Nii tuleb käia igal õhtul lühikest aega.

Enamasti asustavad tuttpütid suuremaid kala- ja taimestikurikkaid järvi, kuid ka rannikualasid. Tuttpütid on üsna pelglikud ning hoiavad inimasustusest pigem eemale. Seetõttu kasutangi neile lähenemiseks ujuvvarjet. Kõnnin mööda järvepõhja, peakohal ujub telgike.

Kevadel valivad tuttpütid endale paarilist ning see on kaunis uhke vaatemäng. Kõik algab linnupaari teineteisele vastu ujumisega, siis tõusevad nad kõrgele vee kohale püsti ja kaovad jälle vee alla. Isaslind teeb emaslinnule kingitusi, selleks võib olla kala või uhke vetikas. Pea langetamine seljale ja siis tagasi püsti.

Kogu mängu saadavad kummalised häälitsused, tegemist on tõeliste romantikutega.

Kui kaasale truudust kinnitatud, algab järgmine etapp. Nüüd tuleb leida sobiv koht pesa jaoks. Kõige magusamate kohtade pärast minnakse tihti lausa nokkapidi kokku. Lähenevast kaklusest annab aimu võitluseelne poos, nii-öelda kaitsepoos.

Kevad liikus suurte sammudega ning kui kord uuesti pütijärvele jõudsin, olid nad jõudnud juba pesad valmis ehitada. Pesaehitusetapist olin ilma jäänud. Paljudel peredel juba munadki pesas. Ja ennäe – ühel paaril on isegi pojad koorunud.

Selline virvarr, et mul lööb silme eest lausa kirjuks. Hiljem internetist uurides saan teada, et see ongi püttidele omane.

On teateid, kus juba veebruaris on püttidel munad pesas, aga pisipoegi on nähtud ka veel oktoobris. Ka minule avaneb tore vaatepilt, kus üks paar paneb alguse uuele elule, sealsamas kõrval aga tegeleb teine paar oma poegade toitmisega.

Seetõttu ei saagi täpselt öelda, millal hakkavad pütipojad kooruma, see on igal paaril erinev.

Tuttpütt on üks kõige loogilisema nimega linde. Ta on ju pütt. Ja kui talle otsa vaadata, paistab üks suur tutt. Järelikult – tuttpütt. Tuti olemasolu ei tasu aga määramisel arvesse võtta, sest hirmunud olekus on see peadligi tõmmatud.

Tuttpütti eristab teistest pütiliikidest eeskätt kehakuju. Pikk ja peenike kael ning terav ja küllaltki pikk nokk. Siinkohal tasuks mainida, et tegu on Euroopa kõige suurema pütiliigiga.

Juunikuus on enamikul paaridest pojad koorunud. Kõikjal piiksuvad näljased pojad. Siis on vanematel kiire aeg.

Tuttpüttide toidulaua katavad suures osas kalad, kuid ära ei põlata ka muid vee-elukaid. Pütilaste päev koosnebki suuremas osas vanemate käest toidu lunimisest, oma olematu sulestiku korrastamisest ning otse loomulikult ka nende lemmiktegevusest – ema või isa seljas parvetamisest. Pojad elavad lausa unistuste elu – terve päeva lihtsalt vedelevad ja isegi toit pistetakse otse suhu.

Vahel saab siiski vanemal villand ja ta tahab ennast sirutada. Kuid pütipojad vees ligunemisega küll nõus pole.

Siis võib näha naljakat vaatepilti, kus kari tibusid ajab taga vanalindu, et tollele selga ronida.

Lasen pütikestel natuke kasvada ja külastasin neid uuesti juulikuus. Kohalejõudes on minu reaktsioon samaväärne mõne sugulasega, kes sind ammu näinud pole: "Oi küll sa oled alles suureks kasvanud!"

Mõõtmetelt on pojad tõesti juba vanalinnu moodi, nokk ja kael olid pikemaks sirgunud ning tiivasuledki väljaarenenud. Ainult säbruline titemuster näos reedab, et ollakse veel noor.

Selleks ajaks on pojad nii suured, et ei hoia enam kiindunult vanemate ligi. Järvel on ühtäkki tekkinud kaks gruppi – noored ja vanad. Nagu teismeliseiga.

Selle suvel jooksul ligunesin püttide juures kümneid ja kümneid tunde, kuid see hakkas mulle meeldima. Oli hea meel näha kõiki neid pütikesi kõigit raskustest hoolimata suureks kasvamas. Liigikaaslastest konkurendid, tihti külas käinud roo-loorkull ja rebane. Loodame, et neist sirguvad tublid tuttpütid ja me kunagi veel näeme.

Milline tuttpüttidega koos kasvamine välja nägi, saab vaadata esmaspäeva õhtul kell 20 ETVs eetris olevast "Osoonist".