Tavalise mõtlemisega arenenud tsivilisatsiooni tõenäoliselt edasi ei vii. Samas äratab ebatavaline, normist kõrvale kalduv mõtleja ülejäänutes kahtlusi tema vaimse tervise seisundis. Kui lisada siia juurde veel kadestatav rikkus olemegi plindris – kas uskuda ja heaks kiita või asuda õelalt tänitama. Jäädes seejärel ootama, et keegi teine pakub midagi inimkonna päästmiseks, midagi normaalsemat. See loomulikult arenenud tsivilisatsiooni edasi ei viiks.

Eks otsustage ise. Otsustama peab, sest inimeste korraldatud eluviis muutub üha keerukamaks. Hoiatused tõsistest plindritest kasvavad häälekamateks. Samuti kostub piisava särtsakusega vastupidiseid, optimismist kantud vastuväiteid, jättes seega massid tuleviku ootuste suhtes segadusse.

Sama hooga, millega edendab Elon Musk inimkonna transpordisüsteemi võimekust energiatõhusamate ja keskkonnasõbralikumate elektriautodega, tegeleb ta 100 meetri pikkuse raketi kavandamisega, et mõned maalased Marsile pakku saata. Reisile pole oodatud need, kes heast autost ilma jäävad, vaid need, kes tahaks põgeneda saabuva maailmasõja jalust. Elon Muski normist hälbivale mõtlemisele viitab ka planeeritava raketi nimi "BFR", mis ilma tõlkimata kõlab "Big Fucking Rocket". Ega vähema nimega hiigelmasin Maa gravitatsiooni trotsida ju ei suudaks.

Muski argument inimkonnale uue kodu leidmiseks rajaneb ajaloolisel kogemusel ja hetkeks saavutatud arengutasemele. Samale võimalusele osutas meie seast lahkunud Stephen Hawking, kelle tuhk maetakse väidetavalt kuulsa füüsiku Isaac Newtoni haua lähedusse.

Kuigi Söör Isaac elas tänasega võrreldes palju raskema elujärjega ajal, võib pidada tema aega omamoodi õnnelikuks. Vähemalt selles vaates, et 17. sajandil ei tulnud kellegi pähe mõte vajadusest läkitada inimkonna seeme mõnele kaugele planeedile, sest siia jäämine tähendaks enesetappu. Enesetappu maailmasõja mõttes, mida on juba paar korda proovitud, aga isu täis pole saadud. See oleks praeguse arengutaseme tõttu seekord kõikidest varasematest hukatuslikum.

Musk ei ehita raketti üksi. Nii teda kui ka järelikult veel mitmeid BFR-i loojaid motiveerib soov päästa võimaliku sõja jalust nii palju inimesi, et nad saaksid Marsile rajatavas koloonias paljuneda, järgmise rahuliku perioodi saabudes Maale tagasi tulla ja muuta siinset elu haaranud pimeda aja võimalikult lühikeseks.

Arusaadavalt tärkab sellega seoses inimeste valiku küsimus. Kas raketis saavad endale koha lubada vaid rikkad? Muski vastus viitab võimalusele, et ehk rikkad ei tahagi, sest põgenemise õnnestumine pole sugugi garanteeritud. Ta tõi näiteks kuulsa Söör Ernest Shackletoni saja aasta taguse reklaami, millega olevat ta pakkunud tööd seoses Antarktikasse planeeritud ekspeditsiooniga.

Sellest reisist kujunes tänu erakordsele inimlikule traagikale ja eneseületusele ajalooline kangelastegu. Pisikesel tekstinupukesest lehereklaamil seisis üleskutse meestele osalemaks madala tasu eest ohtlikul rännakul, mida saadab pitsitav pakane, pikad kuud täielikku pimedust, kestev hädaoht, kaheldav turvaline tagasijõudmine ning au ja tähelepanu õnnestumise korral. Shackleton olevat saanud pakkumisi 5000 vabatahtlikult, mitte vaid rikastelt.

Musk ei usu, et Marsile tahtjaid leiduks kuigi palju. Koloonia loomine kaugel planeedil nõuab erakordset pingutust ja eeldab soovijatelt selles osalemise valmidust. Esialgu on raskem. Õnnestumise korral peaks elu koloonias muutuma talutavaks. Seejärel on oodata soovijate arvu suurenemist, usub fantaseerijate seas ebatavaliselt palju teoks teinud Musk.

Praktilise poole pealt vaadates polegi aega palju. Jutt ei käi õnneks veel maailmasõjast vaid BFR-i esimesest testlennust, mis on planeeritud 2019. aasta esimesse poolde ehk seega vähem kui 300 päeva pärast. Musk on demonstreerinud, et saab lubatud asjadega enamasti hakkama. Osa neist aitavad tsivilisatsiooni edasi. Ent reis Marsile viitab kahjuks oodatavale suurele tagasisammule. Millele sina loodad?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.