Väidetavalt tõdenud Jossif Stalin USA saadik Averill Harrimanile, et ühe inimese surm on tragöödia, aga miljonite hukk pelk statistika. Isegi kui väidetav mõttevahetus on fantaasiavili, tabas selle väljamõtleja tegelikkuse kurba seisu vähemalt osaliselt. Igast surmast on näite vormis sant rääkida, sest see muudab lahkunust maha jäänute privaatse traagika laiatarbe kaubaks.

Ent mis sa teed, kui nädalavahetusel juhtunud USA jalakäija surm on õpetlik ja ületab uudiskünniseid kõikjal maailmas. Seda ajal, kui kõik samal päeval Süürias hukkunud kogutakse mõnda pealkirja kui anonüümsesse ühishauda. Nagu öeldud, hulgakesi surmaga kohtamine on vaid statistika.

Mis siis teeb pühapäeva hilisõhtul Tempe linna Veski tee ja Vürtsi tänava ristmikul teele astunud ja liiklusõnnetuses põhjustatud vigastuste tulemusel surma saanud 49-aastase Elaine Herzbergi juhtumi sedavõrd eriliseks? Piinlikkusega peab tõdema, et naine ei esinda siin muud kui statisti rolli. Kogu tähelepanu on hoopiski suunatud autole ja selle omanikfirmale.

Hilistel õhtutundidel, vihma ja tormi ajal liigub USA linnade teedel erilisi õppesõiduautosid. Nendes rasketes liiklustingimustes õpib instruktori valvsa silma all sõidukijuhtimist sõiduk ise. Uue põlvkonna robotautod õpivad tänavavalgustuse varjudest rikkas keskkonnas eristama langevaid lehti inimeste käeliigutustest, püüavad vihma ning lörtsiga varjatud vaateväljas teha vahet liiklusmärkidel ja reklaamidel jne. Õpitakse ju vigadest.

Need kujutavad enamustel juhtudest süütut kohmakust, mille ainukeseks ohvriks on kaasliiklejate kannatus. Seekord lõppes eksitus kahjuks inimese surmaga.

Vara on veel öelda, kes oli süüdi. Ohutut teeületamist võimaldav ülekäigu rada jäi eemale kohast, kus õnnetuse ohver Elaine teele astus. Taoline eksimus olnuks väärt näpuga vehkivat hoiatust, aga mitte surma. Väikese eksimusega kaasnenud surm teeb nõutult kurvaks, ent isegi kui valiku taga on täringut mängiv Saatus, jäävad emotsioone kütma mitu asjaolu.

Näiteks näib paljusid oluliselt rohkem ärritavat see, et robotauto kuulus Uberile. Lisaks toidab ägedusse kalduvaid diskussioone surmajuhtumi üht osapoolt esindanud masinlikkus. Vaevalt, et oma eluga hõivatute tähelepanu ületanuks uudis, et õnnetuses osalenud auto roolis viibis inimene. Inimesest juhte võetakse kui harjumuspäraselt ohtlikke ja see pole uudis. Pealegi oleks süü inimlik. Vähesed on ju kuulnud, et maailmas on viimase kolme aasta jooksul Uberi teenust pakkunud juhid põhjustanud 42 surmajuhtumit. Ilmselt täidab see faktoloogia stalinliku statistika kriteeriumi.

Mõningast ärritumist põhjustab seegi, et Uber asus Arizona teedel oma robotautosid testima pärast seda, kui California peatas nende testimise, viitega võimalikule ohtlikkusele. Arizona kuberner teatas seevastu, et osariigi teed ja elanike süled on uue põlvkonna autodele valla. Poliitiku seisukohta ei tasu järeltargana hukka mõista. Innovatsioon on majanduslikus konkurentsis püsimiseks oluline. Transporti võrreldakse vereringega ja selles valdkonnas innovaatilise tõhustamise soosimine on poliitiliselt lihtne valik.

Taoliste otsuste juures arvestatakse võimalike riskidega. Robotautode üheks lubaduseks on inimesest juhtidega võrreldes oluliselt madalam risk põhjustada surmaga lõppevaid õnnetusi. Robot ei lähe närvi ega sattu liiklusraevu. Isegi kui reisija on kohtumisele hilinemas, ei hakka masin sellepärast veel kiirustama. Samuti ei tegele auto telefoni vaatamise ega suhtle end unustavalt autos viibijatega, vaid keskendub sõidule ja liiklusele.

Uberi testautod olid Arizonas oma nutikust treeninud juba terve aasta. Selle aja jooksul registreeriti firma autodega üks õnnetus. Selleski oli süüdi inimesest autojuht, kes ei andnud eesõigust omanud Uberi robotautole teed ja paiskas selle kokkupõrke tulemusel ümber. Inimesed õnneks vigastada ei saanud. Olgu lisatud, et Uberi testsõidukites viibib alati ka inimesest instruktor.

Arizonas juhtunu tulemusel Uber peatas testimise programmi kõikides osariikides, kus lubatakse seda, kuni asjaolude välja selgitamiseni. Seega ei ole antud loost võimalik veel palju õppida. Erandiks on ehk vastus liiklusstatistika viktoriiniküsimusele – kes oli esimene inimohver robotautoga toimunud liiklusõnnetuses?