Keegi targematest on kunagi märkinud, et kui inimene ei leia kedagi, keda vihata, siis vihkab ta iseennast. Õnneks on maailm täis teisi inimesi. Kui see valik ei rahulda, lisandub keskkonda roboteid.

Inimese ja robotite suhe on üürike ja seetõttu pinnapealne ega võimalda teha sel määral üldistavaid järeldusi, nagu võimaldavad tuhandeid aastaid muhenenud inimsuhted. Samas pakuvad needki veel kuhjaga üllatusi. Tunnete ja tegude spektrist võib lugeda vihateema üpriski hästi läbitöötatuks.

Vahest on suruda inimese ja roboti esmasuhte käsitlus selle rakursi sisse surumine ebaõiglane, kuid taolisele lähenemisele leiab õigustusi ja praktilisi tõendeid. Võõraviha ehk ksenofoobiat või lihtsalt ettevaatlikku, eelarvamuslikku suhtumist võõrastesse on palju uuritud ja sellel võib lisaks kultuuris omandatule olla evolutsiooniga seotud põhjendus.

Inimene on sotsiaalne loom. Ta otsib ja vajab heaks eluks suhteid. Põhjus tuleneb tõenäoliselt sellest, et koos tegutsedes jäädi suurema tõenäosusega ellu. Aeg-ajalt tasub tõsiselt mõelda, kui palju sõltume me tegelikult nn omade grupist. Mõnedel hinnangutel peetakse kooselu inimloo kõige olulisemaks kohanemisnähtuseks.

Ent seegi pole piiritu ega probleemivaba. Omade rühm ei saa olla liiga suur. Selle kasvades suureneb paratamatult osade liikmete vaheline sotsiaalne distants. Nähtus, millele viitab Oxfordi ülikooli antropoloogi Robin Dunbari uuringutest järelduv nn Dunbari arv 150, ehk sisuliste inimlike kontaktide arv, mida on indiviid suuteline haldama. Teisalt muudab aeg inimesi ja suhteid. Aja jooksul võib mõne suhte kasu ja kulude suhe muutuda jätkuvõimetuks. Varem või hiljem lahkub grupist indiviide, lõhestumise tulemusel sünnib kaks või enam rühma jne.

Kuluarvestamine peamiselt energia ja ajaressursi näol aitab näha veel ühte sõnadega seletamatut võõraste põlguse ajendit. Võõraga kohtumine on juba ise kulu ja võib kaasa tuua täiendavaid kulusid näiteks haiguste jmt näol. Kuna ta ei ole omade rühma midagi investeerinud, võibki jääda see vaid kuluks. Võõra omaksvõtmine oleks kulukas, sest nõuaks vähemalt aega, mille jooksul selgub tema kasulikkus. Tõenäosus soosib seega tema tõrjumist. Piiri tõmbamisel ja selle hoidmisel on evolutsioon lihvinud erinevaid käitumise algoritme alates eelarvamustest, isegi vastikusest kuni hirmu ja vihani. Nendega kostitatakse automaatselt kõike võõrast, sealhulgas roboteid.

Negatiivsete tunnete loomulikkust reedab kasvõi juhtum lastega, kes asusid kaubamajas mudilaste rõõmuks ringiliikuvat ülisõbralikult suhtlevat ja igati viisakat robotit temaga mängimise asemel kiusama. Tänavatele ilmub üha rohkem ümbrust jälgivaid ja pakke vedavaid roboteid.

Paralleelselt kasvavad teated neid ründavatest inimestest. Isejuhtivate robotautode loojaid hirmutab väljavaade sõidukeid kimbutava asuvatest jalakäijatest ja autojuhtidest. Võimalike vahenditena nähakse teeserva pandavaid valeliiklusmärke, õigete märkide inimesele märkamatu, kuid robotit eksitav muutmine ning erinevad pettemanöövrid ja -liigutused.

Näiteks on alanud aastal Californias robotautode ja inimeste osalusel juhtunud juba kuus liiklusõnnetust. Neist vähemalt kahes oli konflikt inimese poolt tahtlikult põhjustatud. Ühe juhtumi kirjelduses ootas robotsõiduk ülekäigu raja taga, kuni jalakäijad teed ületasid. Liikuma asudes jooksis teeservast keegi karjuv kodanik sõiduki poole ja viskus kogu kehaga vastu selle külge.

Autol purunes tagumine tuli ja kere sai natukene muljuda. Inimene jäi terveks. Diagnoosi tema vaimsele tervisele ei avaldatud. Teine juhtum oli sarnane. Selles väljus ärritunud olekuga kodanik taksost ja ründas analoogse robotsõiduki juhipoolset akent. Aken sai kriimustada.

Kummaski episoodis politseid kohale ei kutsutud. Neist saadi teada sõiduki mällu jäädvustunud materjali kaudu. Politsei puudumine intsidendist ei muuda juhtunut sugugi tühiseks, sest robotauto esindab elukestvat õppijat. Sarnaselt evolutsiooni poolt inimesse jäädvustatule võib lisanduda taolistest juhtumitest nende toimimisse uusi ja üllatavaid käitumisviise.

Võimalik, et tulevikus kohtame teedel, kaubamajades ja mujalgi umbusklikke, kergelt ärrituvaid ja konfliktialteid masinkodanikke. Inimeste keskel vist teisiti ei saagi eksisteerida.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".