Talvel on rebane ilusas kohevas talvekarvas. Küll aga võib ta olla kärntõves ja siis on tihti koheva saba asemel kole roots. On aastaid, kus kärntõbi on laialt levinud, ja on aastaid, kus seda esineb vähem.

Varasematel aegadel oli marutaud üks rebaste arvukuse tõsiseks reguleerijaks, aga nüüdsel ajal on inimene selle vastu külvanud vaktsiine ja haigus nii laialt enam ei levi.

Kui jooksuaja jooksud joostud, on rebase ainus ja põhiline eesmärk leida toitu. Söögiks kõlbab kõik, mis vähegi on saadaval: prügihunnikust leitud kartulikoorest kuni maitsva hiire või hõrgu linnulihani.

Paksu lume korral peab loom väga huvitavalt hiirejahti. Kõigepealt tuvastatakse närilise koht lume all ja siis tehakse hiigelhüpe, et hiir kinni napsata. Ja nii hommikust õhtuni.

Vahel on elu rebase vastu heldem ja ta leiab lausa sadade kilode viisi liha, näiteks surnud põdra. Nüüd ei ole muud kui mine ja söö kõht punni, ja tule järgmiseks söögikorraks tagasi.

Paraku on lihast huvitatud ka teised liigid, näiteks rongad ja kotkad. Kui rongad on lihtsalt tüütud, siis kotkas võib juba ohtlik olla ja rebasest endast lõunasöögi teha. Seega tuleb raipe kallal tegutseda kiiresti ja pidevalt valvel olla.

Kui päev hakkab pikenema ja kevadene päike silitab pehmelt, ei pea rebane paljuks teha varjulises jõeveerus ka väikest uinakut, sest öösel ootavad ajamist tähtsad rebase-asjad, millest jäävad järele nöörina kulgevad jäljeread.

Pikemat lugu rebasest kevadtalvel saab vaadata "Osoonist" esmaspäeval kell 20.