Keskkond meie ümber ja seal elavad liigid on pidevalt mitmesuguste stressorite surve all, olgu selleks aluseline tsemenditolm, happevihmad, tallamine või mürareostus. Kui intrigeerivalt läheneda, siis sai klassikaline arusaam inimmõjust kui liike peletavast ja halvast nähtusest uuringu abiga väikese tagasilöögi. Kui lähikonnas on piisaval hulgal levimisvõimelisi asendusliike, toimub liigirühmade omavaheline väljavahetamine loomuliku protsessina.

Graafika: Sten Endrik Mihkelsoo/ERR

Tartu ülikooli taimeökoloogia vanemteadur, Jaan Liira, rõhutab:  “Seda me oma uuringus nägimegi, et kui on alternatiivsed liigid võtta ja keskkond on muutunud, siis kooslus pikas ajas kohaneb, ja täiesti nö allikaskoosluse taoliseks. Sama asi on ka praegu metsadega: kui ajalooliselt lõigati väikseid tükikesi, siis liigid suutsid taas-saabuda ja oli nö mosaiik-dünaamika maastikus. Nüüd kus me oleme suurepinnalisemad, ei pruugi see mosaiik-dünaamika maastikus enam toimida.”

Analoogsete häiringute ja liikide ringluse tulemusena on meil kunagi kujunenud paljukiidetud puisniidud. Oluline on, et sedalaadi häiringuid, nagu puisniitude niitmine ja rannakarjamaade karjatamine, säiliksid – vastasel juhul maastikud ja seal elavad liigid muutuvad taas. Samblikukoosluste arenguks sadu aastaid ei kulu ja see teeb neist head uurimisobjektid:

“Samblikud on sellised liitorganismid, kes reageerivad keskkonnale kiiresti, samaaegselt on nad ka head levijad ja sellepärast kõik kokkuvõttes on Kundas olevad samblikud hea mudelsüsteem koosluse dünaamika uurimiseks,” selgitab Liira miks ökoloogidele samblikud meeldivad.

Mis loom on samblik?

“Ta on nii üht kui teist. Suurem osa sellest on seen, aga selleks fotosünteesivaks partneriks on kas vetikas või tsüanobakter,” kirjeldab lihhenoloogia teadur Ave Suija.

Samblikega on kokku puutunud meist igaüks – olgu selleks siis kollast värvi seinakorbi kivist pargipingil või habesamblik loodusmetsa kuuseokstel. Olgugi, et esmapilgul lihtsalt eristatavad, on samblike määramine omaette teadus.

“Eriti just nende pisisamblike puhul me peame vaatama mikroskoopi ja vaatama selliseid mikrotunnuseid nagu eosed, kuidas need viljakehad seest välja näevad ja keerulisematel juhtudel me peame isegi määrama selle keemilise koostise,“ selgitab Suija.

Liikide dünaamika uurimine on ökoloogide sõnul vältimatult vajalik selleks, et teha õigeid looduskaitselisi otsuseid. “Me peame säilitama maastiku liigendatust,” rõhutab Liira, “me peame tagama, et kõik erinevad kooslused, mis võiks meil olemas olla, ei ole kuskil kauges maanurgas alles, vaid et nad oleks meil hajusalt üle terve Eesti.” Nii on erinevatel populatsioonidel ja erinevatel liikidel võimalik üksteist asendades ökosüsteemi elujõulisena hoida.