"Tippteaduse tegemiseks on koostöö hädavajalik. See on ilma teadmuse ja tehnoloogia jagamiseta võimatu. Peale selle on tehtavad alusuuringud väga kallid ja selle maksavad kinni maksumaksjad. Seeläbi peavad CERN-i liikmesriigid ja ühiskond laiemalt selle käigus sündivatest tehnoloogiatest saama kasu võimalikult kiiresti," rõhutas keskuse tehnoloogiasiirde võrgustiku ja biomeditsiiniliste rakenduste kaaskoordinaator Manjit Dosanjh.

Naine nentis, et fundamentaalteaduste puhul ei saa kunagi päris kindel olla, millal või kust läbimurre saabub. "Nii on muidugi tõenäolisem, et maailma muutev avastus tehakse 12 000-liikmelises kollektiivis kui väiksemas töörühmas. Kuid see ei pruugi taanduda ainult ideede üldarvule," laiendas Dosanjh. Pigem kasvatab maailma eri paigust pärit teadlaste kultuurilise tausta erinevus tõenäosust, et ideedest kasvab välja midagi enamat.

Samas rõhutas ta, et CERN-ist ei tasu oodata liiga palju. Organisatsiooni peamiseks eesmärgiks on alusuuringutega tegelemine. Nõnda jäi see omal ajal kitsaks nii näiteks veebi (world wide web) arendamisega tegelenud Tim Bernes-Lee'le kui ka positronemissioontomograafiale (PE) keskendunud David Townsendile ja Alan Evansile.

Enamat kui Higgsi boson
Kuigi teadmussiire on alates 2000. aastast pärast tehnoloogiasiirde osakonna asutamist hoogu kogunud, sõltub see rühma esimesena juhtinud Dosanjhi hinnangul endiselt paljudest muutujatest. "On vaja tarvis visionääridest juhte nagu Herwig Schopperit või viimati Rolf Heuerit, kes tahavad tõesti ühiskonnale ja CERN-i liikmesriikidele näidata, milline mõju CERN-il on. Et see ei piirdu vaid Higgsi bosoni leidmise jms-ga," märkis Dosanjh. Mööda ei saa vaadata ka liikmesriike esindavatest delegaatidest ja üldisest rahastusest.

Erilise tõuke andis tehnoloogiasiirdega tegeleva üksuse loomine meditsiinile. Näiteks kannustas see tagant prootonitel-ioonidel põhineva meditsiiniseadmete (PIMS), PET-is kasutamiseks sobilike kristallide (CRYSTAL) ja meditsiinis kasutatavate detektorite (MEDIPIX) rakendusvõimaluste uurimist.

Ühe suuremat rolli mängib erinevate erialade vahelise koostöö ergutamine. "Füüsikutel on tehnoloogiad, kuid nad ei tea ise, milliseid neist meditsiinis vaja läheb. Samas arvavad meditsiini valdkonnas töötavad teadlased, et füüsikud ei peaks ütlema, mis on neile kõige parem," sõnas Dosanjh. Kui ühiste ajurünnakute ja dialoogi vajalikkust mõistetakse kogukonnas siiski üha paremini, ei pruugi uued tehnoloogiad jõuda tööstuse huvita abivajajateni alati väga kiiresti.

Hadronteraapia võlud ja vaevad
Seda ilmestab näiteks vähiravis rakendatav hadronteraapia. Kuigi seda kasutati vähihaige ravimiseks juba 1954. aastal, on sellele praeguseks ligipääs hinnanguliselt vaid ühel protsendil vähihaigetest. Esimene hadronteraapiat pakkuv meditsiinikeskus valmis alles 1990. aastate alguses.

Välja võib tuua mitu põhjust. Esiteks pole selge, kes peaks rahastama meetodi tõhusust ja ohutust tõestavaid kliinilisi katseid. Ravimifirmadel puudub selleks huvi ja motivatsioon. "Ettevõtted teavad, et kui nad investeerivad näiteks kemoteraapias kasutatavate ravimite väljatöötamisse või nende parandamisse miljardi, saavad nad tõenäoliselt kümme tagasi," märkis Dosanjh.

Kiiritusravis kasutatavaid masinaid on võimalik kasutada aga paljude patsientide raviks. Isegi tavapärases röntgenteraapias kasutatavaid seadmeid tuleb aga asendada keskmiselt kord kümne aasta jooksul. "Cernis asuv LEIR, mis on sisuliselt hadronteraapiaks sobilik sünkroton, on käigus juba 40 aastat," lisas Dosanjh.

Keskmise röntgenmasina maksumus ulatub kümne miljoni euroni, hadronteraapiaks tarvilikud aparaadid on 2 – 3 korda kallimad. Turu võimalikku küllastumiskiirust arvestades jääks ettevõtete kasum aga piiratuks – 250 000 inimese kohta läheb tarvis vaid umbes ühte röntgenkiirte allikat.

Naine tõi välja, et vähiravis röntgenkiirte või nende kombinatsioonis mõne teise teraapiaga kasutamine parandab enam kui poolte patsientide seisundit. Hadronteraapia tõotab muuta seda veelgi tõhusamaks. Tuumaosakesi, näiteks prootoneid on võimalik koondada nende eripära tõttu elektronidest ja footonitest kitsamale alale. Seeläbi saavad vähem kahjustada kasvajate vahetuses läheduses paiknevad terved koed. Osakesed vallandavad nende poolt kantava energia vaid kiirekimbu otsas.

Paradoksaalsel kombel võib meetodi tõhusus raskendada kliiniliste katsete korraldamist. Teraapia tulemuslikkuse hindamine nõuab võrdlusmomenti. Näiteks Jaapanis peavad arstid kohati võimaluse olemasolul hadronteraapia asemel kehvema meetodi soovitamist arstieetika vastaseks. Viimaks võib kiiritusteraapia potentsiaalsete kõrvalmõjude avaldamine võtta kümneid aastaid.

Teraapia sünnivaludele vaatamata Dosanjh lootusrikas, et hadronteraapia jõuab õige pea ka laiemate massideni. "Käesoleval aastal on keskusi, mille ehitus juba käib, mis on saanud tegutsemisloa või ravivad juba patsiente, umbes 50. Kolme aasta pärast peaks neid olema aga juba 100," sõnas Dosanjh.