Metskilgiks kutsutav mets-lehelind on võrreldes salu- ja väike-lehelinnuga palju kollakam ning veidi ka suurem.

Meie lehelindudest on minu silmis sümpaatseim mets-lehelind. Igal aastal ootan ma neid juba aprilli lõpus tagasi. Nende kohalolekust annab märku laul, mida vaid mets-lehelind oskab.

Mets-lehelinnu laul on väga iseloomulik siristamine. See algab aeglase ja siis üha kiireneva "sip-sip"-ga, mis lõpus läheb üle ritsikat meenutavaks sirinaks "sirrrrrrr". Kauni siristamise katkestab mets-lehelind järsku, et esitada ka kaeblev viisijupp, justkui vaevaks teda suur südamevalu.

Mets-lehelindu võib kõige sagedamini kohata varjukates kuusesegametsades, kus nad kuusevõrastikes laulavad ja putukaid püüavad. Putukate järele sööstavad nad nagu kärbsenäpidki, sageli õhus.

Pesapaiga valib isaslind. Naastes talvitusaladelt alustab mets-lehelind toiduotsingutega ning tabab ära kui eelnevatel aastatel on seal paigus liigikaaslased viibinud. Selle peale kuulutab ta territooriumi enda omaks.

Mets-lehelinnud on uudishimulikud. Pea alati kontrollivad nad metsa sisenevaid külalisi, kuid minu filmitav mets-lehelind oli suisa nii uudishimulik, et kaks korda mu õla pealegi istus ning minu toimetamistest üldse segada ei lasknud.

Vaata ka "Osooni" teisi lugusid esmaspäeval kell 20.00 ETVst.