Võrreldes oma 60 miljoni aasta eest seeni toiduks kasvatama hakanud suguvendadega on tegu siiski suhteliselt hiljuti lavale astunud putukpõlduritega. Samas on liiki Philidris nagasau ja perekonda Squamellaria kuuluvate epifüütide näol tegu esimese näitega taimede ja sipelgate vahelisest mutualismist.''Kui palud mul kahte suhet nende keerukuse alusel võrrelda, pean vastuse võlgu jääma. Need on mõlemad lihtsalt sedavõrd eriliselt eriilmelised,'' sõnas uurimuse vanemautor, Münichis asuva Ludwig Maximiliani ülikooli bioloogiaprofessor Susanne Renner ERR Novaatorile.

Suhtest saavad kasu mõlemad osapooled. Töölised kannavad Squamellaria seemneid süstemaatiliselt sobilike puude koores asuvatesse pragudesse, kus need seejärel idanema hakkavad. Samuti hoiavad sipelgad tärganud võrsetest eemal lehti söövad putukad. Veidi suuremana roojavad nad ka taimevarte alaossa moodustavatesse tühimikesse, et neid väetada ja pakkuda tarvilikke mineraalaineid.

''Näiteks lämmastikusisaldus kasvab selle tulemusel kolmekordselt. Vastutasuks tekib õites nektarit ka pärast nende viljastamist. Paarikümne sentimeetrise läbimõõduga tühimikud pakuvad aga sipelgatele kohta, kus elada. Nende elud on sedavõrd läbi põimunud, et epifüüdid ilma nendeta enam hakkama ei saa,'' lisas professor. Sama võib öelda sipelgate kohta.Pole kindel, kas putukad oskavad või suudavad üleüldse enam iseseisvalt pesi ehitada. Koloonia kasvades laieneb see lihtsalt juba kasutuses olevate taimede lähistel asuvatele puudele.

Suhte evolutsioonilise mineviku uurimiseks kasutas Renner kolleegidega DNA muutustel põhinevat molekulaarkella. ''Selle abil sai selgeks, et nii kõnealused epifüüdid kui ka sipelgaliik lahknesid oma lähimatest sugulastest ligikaudu kolme miljoni aasta eest. Niivõrd hea kokkulangevus annab meile täiendavat kindlust, et tegu on tõepoolest ehtsa näitega mutualismist,'' sõnas Renner.

Kuigi tegu on esimese teadaoleva näitega sipelgaid ja taimi ühendavast kasulikust suhtest, oletab professor, et tegu pole siiski millegi täiesti ainulaadsega. ''Liigi sugupuude alusel võiks seda kohata ka näiteks Paapua Uus-Guineas. Tegelikult pidi mu doktorant Guillaume Chomicki sinna ka minema, kuid kuna tegu on praegu ühe kõige ohtlikuma riigiga maailmas, pidi ta leppima lihtsalt Fidžil kümnete meetrite kõrgusel puude otsas turnimisega,'' muigas Renner.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Plants.