Horisondil vesi vesiniku veskile ({{commentsTotal}})

Üks esimesi vesinikuga sõitev busse, Toyota FCHV-BUS.
Üks esimesi vesinikuga sõitev busse, Toyota FCHV-BUS. Autor/allikas: Gnsin/Wikimedia Commons

Veest vesiniku tootmine on üks neist tehnoloogiatest, millele on viimase kahekümne või enamgi aasta jooksul suuri lootusi pandud. Kauaoodatud läbimurre on aga seni jäänud tulemata. Kas teadlased ja insenerid on asjale käega löönud?

Teadlased pole vesiniku tootmisele kaugeltki mitte käeva löönud, kirjutab elektrokeemik Rainer Küngas ajakirjas Horisont.

Üle 95% vesinikust saadakse fossiilkütuste katalüütilise reformimise teel. Katalüütiline reformimine on protsess, kus kütus, näiteks metaan (CH4), pannakse kõrgel temperatuuril reageerima veeauruga, nii et tekib süsihappegaas (CO2) ja vesinik. Sellisel teel saadud vesinikust on pool pärit metaanist, teine pool aga reaktsioonis osalevast veeaurust.

Niisiis ei saa väita, nagu oleks veest vesiniku tootmises midagi revolutsioonilist – ligikaudu 25 miljonit tonni igal aastal toodetud vesinikust pärineb praegugi veest. Pigem on küsimuseks, kas vesinikku saaks kuidagi toota ka ilma, et sellega kaasneks suurtes kogustes süsihappegaasi atmosfääri paiskamist.

Kuna vesiniku transportimine on tülikas ja bensiini või diisliga võrreldes ka äärmiselt kulukas, peaks tulevikutehnoloogia lisaks keskkonnasõbralikkusele võimaldama vesinikku toota keemiatehastega võrreldes väikestes kogustes, ent samas efektiivselt.

Siin tuleb mängu elektrolüüs – vesiniku saamine vee elektrilise lagundamise teel. Elektrolüüserite ehk elektrolüüsi teostavate seadmete kasutegur jääb sõltuvalt kasutatavatest materjalidest ja seadmete töötemperatuurist 50 ja 90% vahele. Samuti on elektrolüüserite abil võimalik veest vesinikku toota praktiliselt ilma keskkonnamõjuta.

Seda siiski vaid juhul, kui protsessi läbiviimiseks kasutada ainult tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide abil toodetud elektrit või „üleliigset“ elektrit – elektrit, mille hind on ületootmise tõttu väga madal (või isegi negatiivne!) ja mis vastasel korral läheks lihtsalt raisku. Põhimõtteliselt võiks väike akude peal töötav elektrolüüser olla igas autos – sellest ka müüt „vee jõul liikuvatest“ autodest.

Mida tõotab tuua vesinikutootmise tulevik ja milline on Eesti teadlaste panus sel alal? Selle kohta saab täpsemalt teada suvises Horisondis ilmunud katalüsaatoreid ja kõrgtemperatuurseid elektrolüüsereid valmistava Taani ettevõtte Haldor Topsøe arendusinseneri Rainer Küngase loost „Vesiniku vesine lugu“.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: