Kakupoeg loobub toidust näljase kaaslase kasuks
Öökull on juba vanast ajast tarkuse sümbol. Kuid peale selle on tal ka hea süda ja juba pisikesest peale. Vähemalt tundub see nii olevat loorkaku tibude puhul.
Šveitsi teadlased salvestasid loorkakupoegade häälitsusi kahes olukorras: kui linnupojukestel oli kõht täis ja kui neil oli kõht tühi. Siis mängisid nad salvestisi ette loorkakupojale, kes istus üksi pesas, kuhu talle oli pandud toiduks ka rohkesti hiiri. Tuli välja, et kui linnupoeg kuulis salvestiselt näljase kaaslase häält, siis lükkas ta hiire söömist keskmiselt pool tundi edasi. Kui salvestiselt kostis täis kõhuga loorkakupoja häälitsus, asus pesas olija hiirte kallale kiiremini.
Nii et paistab küll, et loorkakupojad käituvad siin oma kaaslaste suhtes vägagi hoolivalt, kes olid katses esindatud küll ainult oma häälega. See on neist päris kena, eriti arvestades, et mõnede teiste lindude pojad võivad oma õdesid-vendi kasvõi pesast välja lükata, et neile endale jaguks rohkem vanemate tähelepanu.
Kuid kas loorkakupojad ootavad oma toidukorraga tõesti ainult selleks, et teha head tühjema kõhuga kaaslastele ja anda neile võimalus kõigepealt oma nälga kustutada?
Amélie Dreiss ja ta kolleegid Lausanne'i ülikoolist kirjutavad ajakirjas Behavioral Ecology and Sociobiology, et võibolla saavutavad kakupojad näiliselt altruistliku käitumisega tegelikult ka mõne palju egoistlikuma tulemuse- Näiteks võib kakuema neil selle eest põhjalikumalt sulgi sugeda või siis järgmise toidukorra ajal tuua neile toitu esimeses järjekorras.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa