Nagu nad nüüd ajakirjas Science kirjutavad, bakter, kellele nad panid nimeks JCVI-Syn3.0, saab vähemalt laboritingimustes edukalt hakkama kõigest 473 geeniga. Seda on märkimisväärselt vähem kui bakteritel tavaliselt, kellest suuremal osal on neli kuni viis tuhat geeni.

Venter paistis samalaadse saavutusega silma ka juba 2010. aastal, kui ta esimesena maailmas teatas, et on suutnud algkomponentidest kokku panna kogu bakteri genoomi ja siiranud selle siis bakterirakku, millest oli senine genoom eemaldatud, nii et bakter jäi pärast seda ka ellu ja hakkas tegutsema oma sünteetilises genoomis sisaldunud info põhjal.

Nüüd tegi Venter koos kolleegidega põhimõtteliselt sama. Ainult et kui esimesel nn sünteetilisel bakteril Syn1.0 oli 901 geeni, siis pärast aastatepikkust proovimist ja katsetamist õnnestus vähendada geenide arvu 473-ni.

Paljud bioloogid tahavad väga teada, milline on minimaalne geenide arv ja millised need geenid seejuures peavad olema, et mõni elusrakk nendega elatud saaks. Seda on teoreetiliselt tähtis teada, sest loodetavasti aitab see meil paremini aru saada, mis elu on, kuidas see võis tekkida ja kui suur on lootus leida elu teistelt planeetidelt.

Sellesuunaline uurimistöö aitab ka paremini mõista, mis on ühe või teise geeni funktsioon ja lõpuks luua ka uute omadustega rakke, mis võiksid hävitada näiteks saasteaineid. Huvitav on seejuures, et Venteri töörühma loodud genoomis on tervelt 149 niisugust geeni, mille bioloogiline funktsioon pole teada.

Võib väga hästi ka olla, et tegelikult võiks mõni bakterirakk hakkama saada ka veelgi väiksema arvu geenidega kui 473