Eestlaste abil avastatud massiivseim superparvede süsteem kompab kosmoloogilise mudeli piire
Teadlased avastasid seni suurima superparvede kompleksi Universumis, mille läbimõõt on ligi miljard valgusaastat. Kanaaride astrofüüsika instituudis tegutseva Heidi Lietzeni eestvedamisel tehtud uurimuse peamised koostööpartnerid olid Tartu observatooriumi kosmoloogid.
Avastatud superparvede kompleks koosneb kahest suuremast ning kahest väiksemast superparvest ning kasutatud vaatluste järgi kannab see nime BOSSi Suur Sein ehk BOSS Great Wall. Senini suurim superparvede kompleks, Sloani Suur Sein, avastati Sloani galaktikate taevaülevaatest, mis oli BOSSi vaatlusprogrammi eelkäiga. Võrreldes Sloani Suure Seinaga on BOSSi Suur Sein ligi kaks korda suurem ning massiivsem.
Teadlaste poolt avastatud superparvede kompleks sisaldab ligikaudu tuhat heledat punast galaktikat. Superparved on suurimad süsteemid Universumis, koosnedes paljudest galaktikaparvedest. Superparvede tavapärased mõõtmed on suurusjärgus 10 kuni 50 megaparsekit ehk 30 kuni 150 miljonit valgusaastat ja nad sisaldavad mitmeid tuhandeid galaktikaid. Superparvede uurimise juured pärinevad Tartu observatooriumist, kui 1970-tel alustas Jaan Einasto juhitud töörühm nende detailset uurimist. Tänapäeval tegelevad superparvedega kümned töörühmad üle maailma.
Käesolev uurimus on avaldatud teadusajakirjas Astronomy & Astrophysics. Teostatud analüüs näitab, et avastati senini suurim teadaolev superparvede kompleks, kusjuures süsteemi kaks suuremat superparve on omakorda suurimad terves BOSSi vaatlusprogrammis. Ühtekokku sisaldab BOSSi andmestik üle poole miljoni galaktika, mille põhjal koostati Universumi massijaotus. Avastatud BOSSi Suur Sein on pärast andmeanalüüsi selgelt eristuv teistest antud valimis paiknevatest struktuuridest.
Ekstreemsed struktuurid, nagu avastatud BOSSi Suur Sein annavad suurepärase võimaluse kosmoloogiliste mudelite testimiseks. Kui osutub, et kosmoloogilised simulatsioonid ei ennusta sääraste massiivsete superparvede komplekside teket (nende suurust või morfoloogiat), siis tuleb hetkel valitsev kosmoloogiline mudel üle vaadata.
Teisest küljest võimaldavad ekstreemsed süsteemid testida galaktikate tekke teooriaid, kuna ekstreemsed tingimused mõjutavad otseselt ka galaktikate arengut. BOSSi Suure Seina uurimist jätkatakse mõlemas suunas ning tulevik näitab, kas kehtivad kosmoloogilised mudelid ning galaktikate tekke teooriad jäävad muutumatuks.
Toimetaja: Sven Paulus, Tartu ülikool