Muutused maakasutuses (metsaraie, kuivenduskraavide rajamine), põllumajandus ja sellest tingitud väetiste tarbimine ning inimasulate reovete sattumine järve – need on peamised järvede antropogeense eutrofikatsiooni põhjustajad.

Esimesed jäljed inimtegevusest, mis on leitud paleolimnoloogiliste uuringute abil Eesti järvesetetest, on üle tuhande aasta vanad. Probleemiks on inimtegevusega kaasnev mõju järve ökosüsteemile aga saanud alles viimase poole sajandi jooksul, kus järvede järjest halvenev seisund toob endaga kaasa mürgiseid vetikaõitsenguid, kalade suremisi ja joogivee kvaliteedi halvenemist.

Hea ülevaate järve ökosüsteemi seisundist annavad järves kasvavad vetikad – nende liigiline koosseis ja rohkus. Vetikatest jääb jälg järvesetetesse, sealhulgas settepigmentide ja süsiniku stabiilsete isotoopide näol. Oma doktoritöös uurin ma nende näitajate muutusi järvesetetes.

Nende abil saame väärtuslikku infot järve seisundi ja selle muutuste kohta ajas tagasi minnes. Saame hinnata, milline on olnud järve seisund enne inimmõju ja kuidas mõjub inimtegevusest tulenev reostus ja kliima soojenemine järvedele.

Kogu maailmas on mõistetud järvede tähtsust ökosüsteemis ning Euroopa Liidu veepoliitika raamdirektiiviga seoses oleme võtnud endale kohustuse tagada järvede hea seisund.

Tegemaks otsuseid, mis tagaksid meie järved hea seisundi tulevikus ja vältida antropogeense eutrofikatsiooniga kaasnevaid keskkonnaprobleeme, on meil vaja uurida ja mõista järves toimunud protsesse minevikus.

Ajalugu on elu õpetaja ˗ "Historia est magistra vitae"!