Linnuteadlase päevaraamat: inimesel seiklushimu kujundav geen mõjutab sarnaselt ka tihaste käitumist
“Muinasjutt kahest tihasepojast ehk kuidas minu doktoritöö maailma ei muuda” pealkirja all kirjutab noor teadlane Killu Timm oma teadustööst ja -uuringutest Tartu ülikooli zooloogiaosakonnas. Et meelitada ülevaadet teadlase argipäevast lugema rohkem meediatarbijaid, muudab “punaste põskedega ajakirjanik” ära teksti pealkirja ja avaldab selle muutmata kujul.
Elasid kord kaks tihasepoega Piutiu ja Tiupiu. Neil oli veel kümme õde-venda, kellest siinkohal rohkem juttu ei tule. Saabus talv ja majade akendele ilmusid seemneid täis söögimajakesed. Piutiu lendas alati otse kõige rikkalikumalt varustatud majakesse ja pugis kõhu kähku kaerahelbeid täis. Tiupiu tegi aga viis tiiru ümber kvartali ja asus siis allesjäänud seemneid mugima. Ega mõnikord polnudki kuigi palju alles, sest varblased olid samuti jaol. Mida süüa ei jõutud, see loobiti maha. Tiupiu pidi sageli tühja kõhtu kannatama.
Ühel päeval aga majakeses toitu polnud. Perekond oli lennanud Egiptuse palmide alla talve peletama. Piutiu jäi täiesti nõutuks. Kuhu küll kadus hea toit? Kui Tiupiu teda vaatama tuli, siis istus ta löödult sirelipõõsas ja lendas vahepeal kontrollima, kas kaerahelbed on tagasi tulnud. Ei olnud.
Tiupiu teadis head nõu – siinsamas teisel pool maja oli söögimajake täis päevalilleseemneid. Ja igal hommikul kallas üks käsi neid juurde. Piutiu ei uskunud küll sellise ime võimalikkusse, kuid tühi kõht sundis ikkagi kontrollima. Tõsilugu! Kes küll oleks seda võinud oodata... Kuid igal hommikul istus Piutiu kannatlikult kaerahelveste lootuses teisel pool maja. Seni, kuni Tiupiu mööda lendas.
Väljavõte linnuteadlase päevaraamatust
23. jaanuar: Need kaks lindu käituvad erinevalt. Kuigi olukord (maitsvad kaerahelbed) vahepeal muutub, siis tihaste käitumine jääb samaks. Miks? On ju selgelt näha, et ühes keskkonnas on ühtlaadi käitumine edukam (kõht saab rutem täis), teises aga ei pruugi selline käitumisviis nii tõhus olla.
Märkus iseendale: Kui selline käitumine muudkui kordub ja kordub, siis võiks oletada mingisuguse geneetilise teguri mõju. Eriti siis, kui nende vanemad ja pojad samuti samamoodi teevad.
14. märts: Heureka! Sellist käitumist mõjutavad dopamiiniga seotud geenid. Ja mitte ainult tihastel. Ka inimestel on leitud seoseid nii riskivalmiduse kui ka dopamiini retseptori geenide vahel. Ning lisaks veel uuritakse õige mitmeid käitumishäireid, mis samuti on tugevalt just nende geenide poolt mõjutatud.
15. märts: Peaks kindlasti panustama inimuuringutesse. Uued teadmised aitavad meil paremini üksteist mõista ning aidata. Hmm. Igasugused psühholoogilised testid... Kui paljud meist vastaksid neile täiesti ausalt? Nõndamoodi, et ei püüa ära arvata, mida uurija oma küsimusega teada tahab. Nii, et ennast paremaks ei valetata?
Et siis ikkagi tihased? Ja kui küsimused on selgemaks saanud, siis saab selle pusletüki ettevaatlikult lisada teistesse uuringutesse.
20. aprill: Tõepoolest, leidsime katseid tehes, et ka meie tihaste käitumist mõjutab seesama geen, mis kujundab inimesel seiklushimu ning mida seostatakse erinevate käitumishäiretega. Seega võiks ju vaid geeniproovi alusel kindlaks teha, kuidas Tiupiu ja Piutiu talvel käituvad.
26.mai: Elame maailmas, kus geenitestid on igapäevane nähtus. Aretame sõbraliku käitumisega lehmi ja diagnoosime varakult eeldused skisofreenia tekkimisele. Viime loomaaedadest tagasi loodusse need loomad, kes geenitesti ja käitumise põhjal seal hästi hakkama saavad... Oot-oot!
Pea hoogu! See on lugu, mis müüb. Lugu, mida ootab ärevalt punaste põskedega ajakirjanik teisel pool mikrofoni. Ja ühtlasi lugu, mida oleks nõnda lihtne ja lausa meeldiv rääkida.
Kuid mina tahtsin rääkida lugu, kuidas minu doktoritöö maailma paremaks ei muuda. Vähemalt mitte kohe. Mitte täna ja praegu. Küll aga annab see võimaluse heita pilk maailma, kus saab selgemaks erinevate käitumismustrite taust, kus geenidel on oluline roll. Ühe geeni põhjal saab järeldada natukene, kuid enamasti mängivad oma osa käitumise kujunemisel paljud geenid üheaegselt.
Selle piltmõistatuse kokkupanemisel ei piisa vaid ühe teadlase tegemistest. See, kuidas me erinevates olukordades käitume, on ilma igasuguse kahtluseta mõjutatud geenide poolt. Ja keskkonna poolt. Et inimesed pole ainsad, kes oma elus pidevalt valikuid teevad, on samuti selge.
27. mai: Alustame algusest: elasid kord kaks tihasepoega... Ja üks teadlane.
Epiloog
Mees ja naine puistavad söögimajakesse seemneid. Kaks tihast põrnitsevad oma nööpsilmadega eemalt sirelipõõsast. Naine naeratab: „Kuule, mulle tundub, et need tihased tahavad meile midagi öelda...“.
„Tõenäoliselt ainult seda, et kõht on hirmus tühi,“ muigab mees. „Mis muud muret neil sellisel aastaajal ikka olla saab?“
Tartu ülikooli zooloogia doktorant Killu Timm osales edukalt Tartu ülikooli populaarteadusliku artikli konkursil.
Tartu ülikooli zooloogia doktorant Killu Timm osales edukalt Tartu ülikooli populaarteadusliku artikli konkursil.
Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool