Kristjan Port: telepaatia tehniline teostus jätab (veel) soovida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: RelaxingMusic/Creative Commons

Suurbritannias Manchesteri Ülikoolis korraldati 2006. aastal katse telepaatia tuvastamiseks. Telepaatia all mõeldakse tunnetuse ja mõtete ülekannet inimeselt inimesele ja mõnikord ka loomadele.

Katse korraldati psühholoogide ja arvutiteadlaste koostöös. Viimased pidid looma virtuaalse maailma. Selles viibis samaaegselt uuritavate paar, kes asusid ülikooli suure hoone erinevate korruste erinevates ruumides, ilma igasuguse tehnilise side pidamise võimaluseta. Üks osapooltest, kes oli nn saatja, pidi edastama partnerist vastuvõtjale suuniseid virtuaalses keskkonnas leiduvate asjade valikul.

Kokku kahesaja uuritavaga prooviti telepaatia eksistentsi tõenduspõhiselt kaitsta või ümber lükata, kuna uurijate arvates polnud varasemad katsed piisavalt usaldusväärsed. Nad lootsid virtuaalses keskkonnas vältida subjektiivseid manipulatsioone või reaalse maailma objektiivselt füüsilisi piiranguid. Muu hulgas ka seda, et võtta katsealustelt võimalus varasemateks kokkulepeteks või alateadlikeks eelistusteks, mida võivad provotseerida reaalse elu märgid.

Katsete lõpuks avaldatud teaduslikus artiklis tõdevad uurijad, et tulemused ei erinenud juhusest ja telepaatia hüpoteesi need tulemused ei toeta.

Aastal 2014 toimus järjekordne telepaatia kontrollkatse. Seekord oli katsealusteid kaks, mõlemateks teadlased. Hispaanias asus doktor Alejandro Riera ja tema partner doktor Michel Berg viibis Indias. Katsealused püüdsid paaritunnise sessiooni käigus edastada teineteisele sõnumit. Kõigi üllatuseks seekord mõtete ülekanne õnnestus. Üks mees võttis vastu hispaania keelse sõna „hola“, mis tähistab tervitust. Ja teine leidis oma peast itaalia keelse sõnumi „ciao“.

Enne kui keegi tormab telefoni kaevu viskama, olgu täpsustatud, et mehi ühendas peale ühise planeedi veel internet ja selle otstes traadi küljes rippuvad pähe pandavad elektroodid, mille kaudu ühe poole teatud suunaline mõttetegevus kutsus teises esile välgusähvatustega nägemisaistingu, millest oli morsekoodiliku loogikaga siis antud sõnad võimalik dešifreerida. Tehniliselt oli seega tegemist interneti vahendatud B2B ehk ajust ajju tehnilise kommunikatsiooniga, mitte otseste mõtete siirdamisega.

Faktiliselt peetakse seda esimeseks dokumenteeritud telepaatiasarnase kommunikatsiooni demonstratsiooniks. Teadlased loodavad, et tulevikus suudetakse lugeda näiteks ajuvigastuse tõttu mittekontaktses seisundis või koomas inimese olukorra hinnangut või soove.

Just äsja avaldati veelgi värskem artikkel ajust-ajju sõnumi ülekande teemal. See algab sõnadega, et neile teadaolevalt demonstreerivad hoopiski nemad Washingtoni ülikoolist ajaloos esmakordselt ajust-ajju signaalide siirdamist. Artikli autoritega võib vaielda. Kui Riera ja Berg püüdsid vastuvõtja nägemisväljas sinna neid saatva isiku pea pinnalt loetud elektriliste signaalidega valgussähvatusi tekitades telegrammi kombel edasi kanda sümboleid, et tehniliselt dešifreerida neist soovitud sõna, siis ka selles katses kasutati põhimõtteliselt sarnast aju elektrilise aktiivuse registreerimise ja transkraniaalse aju stimulatsiooni tehnoloogiat nagu Riera ja Bergi puhul.

Uus katse meenutas aga natukene rohkem alguses mainitud telepaatia testi virtuaalmaailmas, kuna selle sisuks oli kahe osapoole vahel kokkuleppe saavutamine nägemisväljas asuvate asjade küsimuses. „Puhta telepaatia“ asemel kasutati ajus tekkivate elektriliste signaalide vahendamist.

Katses osales kümme inimest, kes jagati viide paari. Katseks oli populaarne seltskonnamäng, milles kahekümne ei-jah küsimusega peilitakse välja partnerile teada olev objekt. Näiteks kui testiobjektiks oli haikala, võis küsida, kas see lendab, kas see on imetaja, kas see on lemmikloom jne. Objekti esitas osalejale arvuti juhuvalimina. Seega polnud osalejad teadlikud võimalikest sõnadest. Küsimusele vastaja pidi vaatama paarikümne sekundi jooksul ühte kahest lambist kirjaga „JAH“ või „EI“. Jah-i puhul tema ajus tekkiv signaal edastati nii, et küsija nägemisväljas tekkis valgusnähe ja selle puudumine tähistas ei-vastust. Nii kogutud info põhjal pidi ta otsustame, milline temale kuvatud neljast valikust on õige.

Võrdlevas kontrollkatses kasutati ütleme siis, et „õiget telepaatia“ meetodit, millega saadi õigeid vastuseid umbes 18 protsendil kordadest. Pooleteise kilomeetri kaugusel traatipidi ühendatud peanaha pinnale asetatud tehnoloogia abil oli õigete vastustes hulk 72 protsenti, üksikutel juhtudel isegi parem.

Ühe järeldusena – kui telepaatiat ei ole olemas, siis infotehnoloogiliselt tehakse see mingil moel lõpuks ära. Esialgu on kiiruse piir umbes 25 bitti kahe tunni jooksul.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Portaal

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: