Nad ei suuda ehk päris individuaalselt ehk ühesipelgaliselt kõiki oma pesakaaslasi tuvastada, kuid teevad siiski selget vahet, millisele ülesandele spetsialiseerunud sipelgaga tegu on ja saavad loomulikult aru, kas teine sipelgas on pärit nende oma pesast või hoopis mõnest nende naaberpesast. Sellistel keeruka ühiseluga putukatel, nagu sipelgad seda on, on üksteise eristamisest palju kasu, olgu toidukorjel, järglaste hooldamisel või võitlustes vaenlaste vastu.

Ameeriklased on nüüd välja selgitanud, et sipelgad tunnevad üksteise lõhna veel palju peenemalt, kui seni arvati osati. Anandasankar Ray Riverside'i California ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Cell Reports, et sipelgatel, kes tajuvad tundlaotstega kaaslaste kehapinnal kutiikulal leiduvaid süsivesinikühendeid, on lõhnaretseptorgeene palju suuremal hulgal kui suuremal osal teistest putukatest.

Katsest selgus, et sipelgad suutsid tundlaga ära tunda peaaegu kõik erisugused süsivesinikud. Nende lõhnaainete mitmesugused kombinatsioonid annavadki sipelgale teavet, kellega nende kandja puhul tegu on. Teised putukad teadaolevalt nii laial skaalal ja nii üksikasjalikult süsivesinikke eristada ei suuda.

Ray ja ta kolleegid uurisid seda väga täpselt, kuni selleni välja, kuidas sipelga tundla üksikud närvirakud erisugustele ainetele reageerivad. Nad oletavad, et küllap on see eriline eristusvõime sipelgatel välja arenenud just selleks, et paremini ühiselu elada.