Programmiga seoses Tartu ülikooli ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse arendusjuhina tööle asunud pikaaegne ettevõtja Kuldar Leis rääkis Novaatorile, miks seda programmi vaja on ja kes sellest kasu saab.

Leis julgustab äriga tegelevaid inimesi gümnaasiumi- ja ülikoolinoorte seas oma tegevusest rääkima. Tema sõnul tuleb ka ettevõtete juhtidele kasuks, kui koolinoored ja tudengid saavad aru, kuidas ärimaailmas asjad käivad, enne kui tööturule sisenetakse.

Miks hakatakse ettevõtlust ülikoolide üleselt arendama? Kas ülikoolidest võrsus liiga vähe idufirmasid?

Erinevate uuringute järgi pole eestlaste ettevõtlikkus sugugi madalam kui mujal maailmas. Samas lahtise pilguga ringi vaadates on näha, et ega neid idufirmasid nüüd liiga palju ka ei teki ja arenguruumi on siin kõvasti. Teine asi selle juures aga on see, et ettevõtjad ei ole väga rahul nende lõpetajatega, kes koolidest tulevad. Teadmised on, aga silm ei sära ja oskusi ka napib. Seega nii ettevõtluse kui ka ettevõtliku mõtteviisi arendamine ja propageerimine ülikoolis ja ka teistes kooliastmetes on minu arvates väga tähtis. Ministeeriumi poolt on olnud nutikas mõista, et ettevõtluspisikut on meil vaja rohkem arendada.

Miks ei ole teadlastel ettevõtlikkust hakata firmasid looma?

Eks see on traditsioonides kinni. Arvatakse, et üks tüüp on teadlane ja teine tüüp ettevõtja. Tänapäeval enam nii konkreetselt ei saa. Kui keegi tuleb välja väga hea asjaga ja see jääb riiulile seisma, ei ole sellest kellelegi mingit kasu. Kindlasti nõuab tipptasemel teadus pühendumist, et tekiks avastused ja artiklid. Aga asi peab olema rohkem tasakaalus. Teadlaste tarkust võiks võimalikult palju laborist välja maailma tuua. Teadlased ju ei tee teadust ka üksi vaid uurimisgruppides ja doktorante või tudengeid kaasates. Kui mingi töögrupp on keskendunud avastamisele ja selle publitseerimisele, siis võib teadlasel kõrval olla ka ju teine töögrupp, mis keskendub nende avastuste ärilisele poolele. See on mõtteviisi küsimus ja seda mõtteviisi tuleb hakata tasapisi muutma. Näen, et tegelikult see mõtteviis juba vaikselt ongi muutuma hakanud.

Mis on esimesed sammud, millega ülikoolides tegelema hakatakse?

Praegu toimuvad töögrupid, milles osalevad kõigi ülikoolide esindajad. Panemegi paika, kuhu me tahaksime aasta, kahe ja kolme pärast jõuda.

Õppemetoodikast ei tea ma palju. Küll aga on mul kogemus ärist ja ettevõtjaks olemisest. Seetõttu keskendun hetkel Ideelabori arendamisele. Sellest peab saama regionaalne keskus kõrg- ja kutsekoolide tudengitele, kus saavad kokku erinevate erialade esindajad, et sünniks tõeliselt uuenduslikke ideid. Samuti peab see keskus andma tõhusat ja professionaalset abi tudengigruppidele, kes soovivad ettevõtlusega alustada. Vaatame üle erinevad olemasolevad programmid nagu Tramm ja Vega ja Kaleidoskoop. Kogu eelinkubatsioonisüsteem tuleb uuel kujul käima lükata.
Teine osa on inspireerimine. Ülikoolil oli mõte võtta ka ettevõtlusest inimesi, kes toetaksid protsessi omalt poolt. Ei räägiks tudengitega enam ainult õppejõud, vaid ka ettevõtjad. Mina tahan olla üks neist, kes TÜ-s annab oma touch’i.

Kas mingeid sihte on ka paigas?

Näiteks arutleme töögruppides, kuidas muuta ettevõtlusõpet ligitõmbavamaks, kuidas peaks ümber kujundama ettevõtlusõppe metoodikat ja millised peaksid olema tudengite inkubaatorid ehk start-up’ide loomiskohad. Huvitavaks näiteks on siin Viljandi kultuurikolledž, kus Anzori Barkalaja on teinud kohustuslikuks kõigile tudengitele oma tudengifirma loomise. See on kohustuslik ja tänu sellele on saanud kõik lõpetajad seal mingi ettevõtluspisiku sisse. Tänu sellele saavad ka paljud muusika- ja kunstiinimesed teada, kuidas raha tekib ja kust see tuleb. Kui tudengid saavad aimu, kuidas asjad käivad, siis on juba super. Ega kõigist ei peagi ettevõtjaid saama.