Selgitamaks välja, kuidas peaks näiteks Tallinnas maja ehitamisel ning päikesepaneelide paigaldamisel kalkuleerima päikesevalguse langemist, käis "Osoon" Tallinna tehnikaülikooli valgustuslaboris katsetamas heliodoni – mudelit, millega analüüsitakse päikesekiirte langemisnurka ja päikesevalgust maakera erinevatel laiuskraadidel.

See võimaldab välja selgitada, kuidas mõjutab päike meie kodu või töökohta vastavalt hoone asukohale ja aastaajale.

TTÜ kütte ja ventilatsiooni professor Hendrik Voll näitas, mis juhtub, kui päikesepaneelid asetada põhja ilmakaarde. "Juhtub see, et päikesepaneel või -kollektor näeb otsest päikesevalgust ainult väga vara hommikul," rääkis Voll väidet mudelil demostreerides.

Paigutades päikesekollektorid idakaarde, saavad need valgust suvekuudel täiesti piisavalt. Kui aga vaadata päikesevalguse hulka 21. detsembril, on näha, et päike tõuseb kagust, seda on kuus tundi ning nii ei saa ida- ja lääne suunda paigaldatud paneelid üldse valgust. "Kõige optimaalsem oleks Tallinnas paigutada päikesekollektorid lõunasuunda," märgib Voll.

Tallinna lähedal Rae vallas asub päikeseelektrijaam, mis on suunaga lõunasse. Isegi pilvisel kevadpäeval toodab elektrijaam 318 vati jagu energiat.

Päikeseenergia tootja ja kasutaja Mati Sarevet selgitas, et suvisel ajal, mil päevad on väga pikad, annab päikeseelektrijaam üsna hea toodangu. Eestis on ka suvine 20 kraadi lähedale jääv temperatuur päikeseenergia kogumiseks hea, sest kui temperatuur oleks näiteks üle 30 kraadi, hakkaks päikesepaneelide tootlikkus vähenema.

Veebruarikuusse jäi mitu päikesepaistelist päeva, kus päevas suutsid paneelid toota 28 kWh energiat. Sellega suudab ära kütta maja ning anda energiat pliidile ja pesumasinale. Seega töötavad päikesepaneelid ka talvel päris hästi.

Päikeseelektrijaama ehitamine on aga küllaltki kulukas, sest algmaterjalid on kallid. Üks päikesepatarei vatt maksab ligikaudu ühe euro. Tallinna tehnikaülikooli materjaliteadlased otsivad aga võimalusi, kuidas teha päikesepatareide tootmine odavamaks, näiteks nii, et see maksaks ühe euro asemel 50 senti.

TTÜ rakendusfüüsika professor Jüri Krustok kirjeldas, et kasutatakse võimalikult odavaid algmaterjale nagu vask, tsink, tina, väävel ja seleen, mis on maailmas suhteliselt levinud. "Seetõttu on lootust, et meie päikesepatareid saavad olema suhteliselt odavad," ütles Krustok.

Krustok näitas liivapaberit meenutavat kilet, millele on kleebitud erinevatest algmaterjalidest tehtud monopulber. Sellisest õhukesest kilest on võimalik edasi teha suvalise suurusega päikesepatareisid.