Reportaaž Estonia klaverivabrikust: toodangu kasvatamine on ajast ja arust
Kalamaja pargi kõrval töötab Põhja-Euroopa ainus klaverivabrik, kus valmistakse käsitööna kümneid tuhandeid eurosid maksvaid pille. Vikerraadio reportaaž viis kuulajad tuurile Kungla tänaval asuva ajaloolise tootmishoone müüride vahele.
Estonia klaverivabriku silt on küll tänavalt ära varastatud, mistõttu see üks väheseid Põhja-Tallinnas säilinud tootmishooneid annab endast ümberkaudsetele märku teisiti. Kui tuule suund soodne, saab Kalamaja pargis jalutades tunda ehtsat kerkiva klaveri aroomi: saepuru, laki ja värvi lõhna.
Tagasihoidlikus kuue korrusega majas panevad staažikad meistrid käsitööna kokku tiibklavereid, mille peamine turg on Ameerika Ühendriikides. Globaalselt esindab Estonia brändi 40 diilerit.
"See Eiffeli torn pilt ripub siin kontori seinal juba aastast 1994. Tollal õppisin Juilliardis New Yorgis ja ostsin selle mõttega, et teeme Estonia klaverist ka sellise sümboli, nagu Eiffeli torn on Prantsusmaale ja Pariisile. Kui seda näed, siis mõtled kohe nende peale. Ärme tee lihtsalt klavereid ega müü neid natukene, vaid teeme midagi ilusat ja suurt," meenutab Estonia klaverivabriku juhataja ja pianist Indrek Laul.
Seetõttu ongi tal hea meel, et Estonia klaver koos rahvakiigega hiljuti postmarkide peale hääletati. Muude markidega kirju siit majast enam välja ei saadetagi.
Kasvule kindel "ei"
Eesti ettevõtluskultuurile on Laulul varuks kriitikanooli. Talle näib, et liigselt keskendutakse välisele ning toode ise jääb vaeslapse ossa. Estonia vabriku puhul olla tema sõnul vastupidi. Alles hiljuti on ette võetud vana maja renoveerimistööd, sest siiani on fookus olnud toodangul enesel.
"Käin Eestis ringi ja näen ilusaid hooneid, aga kus on turupositsioon? Nii kui energiahinnad natuke tõusevad, ollakse upakile. Meie ei tee kellelegi allhanget ega masstootmist. Me teeme seda, kuhu Euroopa liigub: kõrgkvaliteediline käsitöötoode, mis kuulub Sulle. Intellektuaalne omand, mis kuulub Sulle."
Võiks arvata, et klaverivabrik on edukas ka erinevate toetusmeetmete taotlemisel, aga tegelikult minnakse nendest suure kaarega mööda. Põhjus peitub programmide tingimustes, et rahasüsti mõjul peaks toodangu maht suurenema. See ei sobivat vabriku juhtideega kokku.
"Meie eesmärk on teha järgmisel aastal vähemalt sama kõrge kvaliteediga pille. Toetusmeetmed ei ole kohandatud sellele tänapäevasele filosoofiale, mis on ju rohelise poole liikumas. Sa toodad midagi niivõrd hästi ja sul ei ole nii paljut vaja," arutleb Laul.
Sõda tegi hamstriks
Endine puidu kuivatamise ruum on äsja ümber ehitatud laoks, kuhu kriisi tingimustes materjali varuda. Tootmisjuht Uku Velbri sõnul on kogu aasta materjalid olemas ning seisakuid tulla ei tohiks. Pikemas perspektiivis on kõige suurem mure vineeri pärast.
"Kui seda nüüd kuskilt tilgub, siis tuleb ka kohe küüned taha ajada. Niikaua kui sõda kestab, on kasevineeriga ikka väga hapu. Peamised varustajad olid Venemaa, Valgevene ja Ukraina. Eesti toodang on kõik tulevikuks maha müüdud. Ei ole nii, et koputad ukse peale, et tere, mina siin, andke mulle vineeri," kurdab Velbri.
Keemia osas tema sõnul defitsiiti pole ning Estonia klaverid saavad edaspidigi paksu värvikihiga kaetud: "Kui oma autot vaatad ja mõõdaksid ära värvikihi paksuse, siis on see umbes 130 mikronit. Meie klaveril on kaks millimeetrit värvi peal, ehk siis selle kihiga saaks väga palju autosid ära värvida."
Kõlameistri käsi ei värise
Tootmisruume on vabrikus palju ning iga klaver rändab neist kõigist läbi, et jõuda lõpuks kõrgele saali, mille kõrval on pisem ruum, kus käib töö pilli intonatsiooniga.
Laulu sõnul on kõlavärvide kujundamine omaette kunst: "Kui mängin kellegi klaveril, siis võin ütelda, kes seda pilli on teinud, sest seal on tema kõlavärvid. See on nagu kunstnikumaal. Sa vaatad peale ja ütled, et tegemist on Arrakuga. See on see tase, kuhu peab jõudma."
Parasjagu värske klaveriga ametis olev Ain Rosenstok käib kõik pillid üle lausa mitu korda: "Kui klaverikeeled peale pannakse, siis tuleb kohe esimene häälestus ära teha. Kokku on vaja teha neli-viis häälestust, kuna uued keeled veel venivad."
Mida teevad aga Estonia klaverivabriku vaseketrajad, kuidas hööveldamine kaduvaks kunstiks sai ning miks puidu elu klaveris pingeline on? Neile ja teistele küsimustele vastuste saamiseks kuula Vikerraadio saates "Lõpp hea, kõik hea" olnud reportaaži ning tutvu ringkäigul nähtut kajastava fotogaleriiga:
Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro
Allikas: Vikerraadio