Veel 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetril. Aastal 2015 on asustatud metsamaastike alles jäänud vaid 550 km2, millest sobivaid pesitsuspaiku on vaid 1-2 km2. Pikaajalistele vaatlustele ja uuringuandmetele tuginedes leiab Tartu ülikooli zooloog Jaanus Remm, et praeguse trendi jätkudes on lendoravad Eestis viie aasta pärast välja surnud.

Lendorav on pesitsuspaiga suhtes väga valiv eelistades vanu kõrgeid haavametsi, mille tüvedeõõnsustesse on võimalik teha pesa. Ühest kõrgest haavikust teise liikumiseks sobivad ka kõrgemad kuusikud. Paraku soodustab Eesti metsamajandus nooremate metsade kasvatamist ning fragmenteeritust, kus vana metsa laike ümbritsevad noorendikud.

Rohkem noort metsa

20. sajandi 2. pooles on metsamassiivi hulk Eestis kasvanud, kui aga vaadata eraldi metsa vanuselist koosseisu, on vana metsa osakaal selles järk- järgult väiksemaks jäänud. Tallinna ülikooli ökoloogia instituudi vanemteadur Margus Pensa kinnitab, et vanade metsade osakaal väheneb. „Viimase 30-40 aastaga on näha, et raiete intensiivsus suurenenud. Kui maaameti kaarti vaadata, on väga raske majandusmetsas tõmmata kilomeetri pikkust joont, ilma et puutuks kokku mõne raiesmiku või noorendikuga,“ märkis Pensa. Lendoravale, kes ei liigu mööda maad ning vajab liikumiseks kõrgete puude latvu, tähendab see omakorda, et sobilike elupaikade vahel rändamine muutub võimatuks.

Nii Margus Pensa kui Jaanus Remm on seda meelt, et metsade majandamise käigus jäetaks raiumisel alles ka vanemaid ja kõrgemaid puid. Üksikuid kõrgeid seemnepuid jäetakse praegugi raielankidele taastumiseks, kuid tarvilik oleks silmas pidada ka seda, et raielangid ja noorendikud ei isoleeriks vanu metsatukkasid. Lendorava puhul peaks metsatukkasid ühendama seega kõrgete puudega n-ö rohekoridorid.

Jaanus Remm märgib siiski, et metsamajandamine ei pruugi olla ainus põhjus, miks lendoravate asurkond on vähenenud, oma roll võib olla ka kiskjate arvukusel või toidul. „Väga-väga tõenäoline on siiski see, et metsade majandamine on väga tugevat mõju avaldanud. Aga samal ajal võib olla neid faktoreid veel, mille abil võib metsamajanduse mõju võimenduda,“ ütleb Remm.

Lisaks lendoravale puudutab see ka merikotkaid, musti toonekurgi, kakke ja valgeselg-kirjurähne, kes vajavad samuti pesitsuspaikadeks suuri ja vanu puid. Jaanus Remm juhib tähelepanu asjaolule, et kui riik on pidanud oluliseks kaitse alla võtta mõne looma- või linnuliigi, peaks riiklikult hoolitsema ka selle eest, et nende ohustatud liikide elupaigad oleksid kaitstud. „Liik ei saa looduses elada, kui tal elupaika ei ole.“ Seda annaks Remmi hinnangul teha metsamajandamise ja inimtegevuse hoolikama reguleerimisega. Lendorav on muidugi teatud mõttes väga erandlik liik, kuid liike, mis tugeva metsamajandamise suhtes tundlikud on, kuid kes esmapilgul nähtamatuks jäävad, on veel.

Juhul, kui siinne asurkond välja sureks, leiduks lendoravaid veel vaid Soomes ja Siberis. Soomes on teadaolevalt suhteliselt tugev, kuid samuti langev lendoravapopulatsioon. Venemaal on samuti lendoravaid, kuid ka seal on teadlased murelikud. Lätis oli kümnekond aastat tagasi teateid ühest asustatud kohast, kuid praeguseks seal lendoravaid enam ei ela, märgib Remm. Veel 100 aastat tagasi võis lendoravaid leida Leedust ja Valgevenest. Tegu on taigametsa liigiga ja enamik Euroopast pole seda liiki näinud.

Kuna lendoravad ei suudaks looduslikult pikkade vahemaade taha rännata, tähendab see, et ainus võimalus lendoravate populatsiooni taastamiseks on kunstlik asurkonna taastamine. Sarnast meetodit kasutatakse praegu Euroopa naaritsa puhul. Selle tegevuse hinda on raske prognoosida. „Mida kehvemas seisus on looduslik asurkond ja elupaigad, seda kallim on seda kunstlikult taastada,“ nendib Remm.

Osake ökosüsteemi teenustest

Margus Pensa toob välja mõiste ökosüsteemi teenus, mis rahvusvahelistes teadusajakirjades tuli kasutusele juba 1990. aastatel. Ökosüsteemide teenuste teema on jõudnud ka keskkonnapoliitikasse ning Eestiski on hakatud seda tähtsustama. „Võime ka ju öelda, et lendorava puhul on tegemist ökosüsteemi teenuste rühmaga, mida nimetatakse kultuurilisteks väärtusteks, mille üheks väljundiks on näiteks loodusturism.“ See termin tõstatab ühtlasi küsimuse: miks bioloogiline mitmekesisus meile kasulik on? Lendorava puhul võiks ju lihtsalt küsida: mida me kaotame ja mida võidame, kui see liik Eestis välja sureb?

Tõsi, majanduslikus mõttes efektiivse metsamajandamise puhul on kasu kiire ja mõõdetav koheselt saadavas rahas. Margus Pensa usub, et metsa on siiski võimalik majandada ka nii, et see tagab üheaegselt nii mõõduka majandusliku tulu, kui liigirikkuse. Pealtnäha ehk kauge, kuid võrreldav paralleel oleks Pensa sõnul näiteks arhitektuurimälestiste või muinsuskaitse alla kuuluvate objektide kaitse. Nende kui Eesti pärandi säilitamise vajalikkuses ei kahtle keegi. Lendorava puhul võiks mõelda sarnastes kategooriates.

Euroopa loodusturistide hulgas on Eesti tuntusele kaasa aidanud näiteks pruunkaru. Tema kõrval oleks potentsiaali lendoraval, keda ennast saab näha haruharva, kuid kelle maine põlislooduse sümbolina toob turiste uudistama loodust nii Eestis kui Soomes. Just taoline turism on üks näide, kuidas liigirikkusest on samuti võimalik kestlikku ja keskkonnasäästlikku tulu saada.