Kui Tiit Marnoti kogu loodusmuuseumisse jõudis, tuli sellega veel tükk tööd teha, sest liblikaid tuli arhiveerimiseks korrastada - mõni vajas tiivakinnitust, mõnel oli tagakeha nõrk, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Kõige hullem oli nende pisiliblikatega, kes on 10 millimeetrit ainult, siis ma pidin segama kokku sellise erilise liimi, millega oleks võimalik neid üldse liimida. Loodame, et nüüd paarsada aastat ilusti säilivad vähemalt," rääkis Eesti Loodusmuuseumi entomoloog Aare Lindt.

Iga liblikapüüdja suurim au on see, kui ta leiab haruldase liigi. Nii õnnestus ka Marnotil oma eluajal leida kolm haruldast liiki ning üks neist kannabki nüüd tema nime. Koos reisisid liblikahuvilised Marnot ja Lindt mööda ilma ringi ja püüdsid haruldasi liblikaliike.

"Kord oli selline lugu, et vaatan - Tiit istub kivi peal ja tal oleks nagu midagi viga. Lähen lähemale ja vaatan, et Tiit nutab. Küsin, et kas said haiget või kukkusid. Ei saand! Mõtle, ma sain tohutu haruldase Apollo, millest ma olen aastaid unistanud ja nüüd on mul see võrgus. Ta oli väga huvitav ja emotsionaalne inimene," meenutas Lindt.

Eesti loodusmuuseum oli Tiit Marnoti liblikakoguga möödunud nädalal Eesti muuseumide auhinnagalal kategooria aasta koguhoidja 2014 nominent.

Koos Marnoti elutööga kasvas Loodusmuuseumi liblikakogu lausa 120 000 isendini.

Alates 19. märtsist avatakse loodusmuuseumis näitus "Öised tiivulised" ning kõigil huvilistel on võimalik minna ööliblikaid uudistama.