Analüüsid: Kosmosesse investeeritud raha pole võimalik majanduses mõõta
Väliskaubandus- ja ettevõtlusminister Anne Sulling ja Euroopa kosmoseagentuuri peadirektor Jean-Jacques Dordain allkirjastasid täna Eesti liitumislepingu Euroopa kosmoseagentuuriga. Eesti poolt loodetakse, et ühinemine aitab stimuleerida Eesti kosmosetööstust ja elavdada majandust. Ent tehtavate investeeringute tootlikkus pole sugugi selge.
Euroopa kosmoseagentuuri (ESA) täisliikmeks saamisel peab Eesti maksma igal aastal ESA kohustuslike tegevuste katteks 870 000 eurot. Osamakse on tuletatud otseselt riigi sisemajanduse kogutoodangust. Üleminekuperioodil ehk kuue aasta vältel garanteerib ESA Eestile suunatud tellimusi 500 000 euro väärtuses. Summa raames rahastatakse kohustuslike tegevuste raames eelkõige tegevusi, mille eesmärk on kohandada Eesti tööstus, ettevõtjad, teadusringkonnad ja teised asjaosalised agentuuri nõuetega. Perioodi lõpuks hakkavad kehtima üldised tagastusmäärad.
Lepingud on teatud mahus ja kindla koefitsiendi alusel tagatud ka vanematele liikmesriikidele, kuid nende maht sõltub rangelt riikide endi poolt panustatavast summast. Mida rohkem liikmesriik investeerib, seda rohkem garanteeritud lepinguid ta saab. Pealtnäha õiglasel skeemil on aga konks. Rahastuse tulemusel sündivad tooted, tehnoloogia ja teadustöö peavad olema kooskõlas Euroopa kosmoseprogrammi ja rahvuslike kosmoseprogrammidega kulutõhusal viisil.
Eelduse järgimine sõltub aga omakorda riikide ja nende kosmosetööstuse võimekusest. Noorematel liikmesriikidel on eriti liikmelisuse alguses raske ESA vajadusi täielikult rahuldada. Vastava võimekuse loomine nõuab tihti täiendavaid riigipoolseid investeeringuid. Nii on alles hiljuti ESA-ga ühinenud riikidel esialgu raske panustatud raha tagasi saada, isegi kui see võib aastate pärast tõepoolest juhtuda. Tagatud lepingute maht on seotud otseselt kohaliku kosmosetööstuse suurusega – arenenud tööstusega liikmesriikidel on alati eelis. Mida rohkem riik ESA-sse panustab, seda rohkem saab see raha lepingute näol tagasi ja seda rohkem areneb selle kosmosetööstus.
Ainult mõned Euroopa riikidest on suutnud investeerida oma kosmosetööstusesse piisavalt, et olla rahvusvahelisel areenil konkurentsivõimelised. Tulemusena suudavad ettevõtted toota rahvusvahelistel turgudel sama palju kasumit kui koduriigis või ESA liikmesmaade turgudel. Selleks on hetkel võimeline Prantsusmaa, vähemal määral Suurbritannia, Itaalia ja Saksamaa. Enamikes ESA liikmesriikides on kosmosetööstus aga mitte pelgalt väike, vaid sõltub ka täielikult ESA-st. Nende hulka võib lugeda teiste seas näiteks Kreeka, Norra, Portugali, Iirimaa kui ka Soome.
Kuigi EuroConsulti ja OECD raportite kohaselt toob iga kosmosetööstusse panustatud euro tagasi 1,4 või isegi 4,8 eurot, on äärmiselt raske hinnata, kas taolised analüüsid vastavad reaalsusele või on need juba olemuslikult pigem optimislikud. Isegi kui ESA tasandil toovad investeeringud tõepoolest raha tagasi, võib kohalikku tööstusse tagasi jõuda vaid 0,6-0,8 eurot.
Majanduslikku kasu on raske mõõta
Seda, millise summa eurosid, dollareid või jüaane riigid ja ettevõtted igal aastal kosmosetehnoloogiasse paigutavad, pole tegelikult võimalik mõõta. Veel vähem on erinevate teadlaste hinnangul võimalik mõõta, kui suur on kasu, mida toob see majandusele. Näiteks pidas Prantsuse kosmoseekspert Pierre Lionnet 2010. aastal rahvusvahelisel astronautika konverentsil ettekande* sellest, et kosmoseteaduse ja -tööstuse antavat lisandväärtust on keeruline mõõta, kuna puudu on suur hulk andmeid ning ka metodoloogia, millega kasu mõõta.
Sageli pole näiteks võimalik eristada, mis jääb kosmose- ja mis sõjatehnoloogia valdkonda. Kas näiteks raketitööstus, mida arendatakse kosmosetehnoloogia vallas, on kosmosetööstuse või sõjatööstuse osa? Sõjanduse valdkonda kuulumine tingib tihti ka selle, et suur osa avastustest, aga ka rahastusest on salastatud.
Tihti esitavad riigid kosmosega seotud andmeid pannes kokku väga erinevad valdkonnad. Võtame näiteks Prantsusmaa statistikaameti, mis esitab kosmosevaldkonna kohta andmed ühe tervikuna, ehkki tegelikult hõlmab see kolme väga erinevat gruppi – lennukiehitust, -hooldust ja kosmoselaevade ehitust.
Puudub näiteks ülevaade, kui palju inimesi töötab kosmosevaldkonnas, kuna raske on täpselt määratleda, kas töö on seotud otseselt kosmosetehnoloogia või mõne sellega kaudselt seotud tööstusega. Lionnet toob USA näitel välja, et 2003. ja 2006. aastat võrreldes on näha, kuidas on kasvanud töötajate arv erinevates kosmosetööstuse valdkondades. Kokku töötab USAs kosmosetehnoloogiaga seotud sektorites enam kui veerand miljonit inimest.
Keeruline on aga täpselt öelda, kas need inimesed töötavad kosmose- või hoopis sõjanduse vallas. Võtame näiteks raketitehnoloogia ja kosmoselaevade tootmise – Pierre Lionneti analüüsi kohaselt on selles valdkonnas seotud enam kui pool sõjatööstusega. Sama suur osa on seotud sõjandusega, näiteks kosmoselaevade kandevõime arendamise ja varuosade tootmisega. Satelliitside, mida samuti kosmosetööstuse alla liigitatakse, ei ole aga üldse tööstus, vaid hoopis teenuste valda kuuluv.
Rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon Space Foundation avaldab igal aastal ülevaate kosmosega seotud majandusest, haridusest ja infrastruktuurist. Raport on üks kahest tasuta kättesaadavast raportist, teist taolist ülevaadet koostab OECD. Asjaolule, et paljud raportid ning analüüsid on tasulised ega ole avalikult kättesaadavad, viitab ka Lionnet oma artiklis.
Tasuta raporteid avaldatakse peaaegu alati põhjusega ja neisse tuleks seetõttu vastavalt suhtuda, sedastab Lionnet artikli kokkuvõttes. Spetsialist märgib, et kosmosevaldkonna kohta käivaid tabeleid ning andmestikke tõstetakse esile ning levitatakse sageli valikuliselt. Tihti on eesmärk õigustada üht või teist poliitilist otsust või huvigrupi survet. Samadele asjaoludele viitab George Washingtoni ülikooli kosmosestrateegia ja rahvusvaheliste suhete professor Henry Hertzfeld oma artiklis**
Lionneti artiklist leiab aga viite Space Foundationi 2008. aasta raportile, kus tuuakse välja, et 2007. aastal oli erinevate rahvusvaheliste kosmoseorganisatsioonide eelarvetest kõige suurem osa riigieelarvete rahastust just Euroopa kosmoseagentuuril.
Henry Hertzfeld rõhutab oma artiklis, et kosmoseteadusesse paigutatud rahast saadava kasu mõõtmiseks on tarvis spetsiifilisemaid analüüsimudeleid. Näiteks tuleb arvestada paljude pikaajaliste mõjudega, sest avastused, mis kosmosetehnoloogia vallas tehakse, võivad ühiskonnas laiemalt leida rakenduse alles 10-15 aasta pärast.
Hertzfeld on kosmosevaldkonda tehtud teadus- ja arendustegevuse (TA) investeeringute suhtes kriitiline. Ta selgitab, et valitsused paigutavad kosmosevaldkonda sageli suuri summasid, tihti TA egiidi all ning teadusrahastuse kaudu, ning nimetavad neid investeeringuteks. Samas on teada, et TA valdkonnas tehtud investeeringute mõju võib olla nähtav alles aastate pärast ja seda pole võimalik mõõta müügitulemuste alusel.
Lisaks ei piisa nende analüüside tegemisel pelgalt majandusteadlaste pädevustest – kosmosevaldkonna majandusliku mõju mõõtmiseks võiksid Hertzfeldi hinnangul majandusteadlasel olla ka teadmised kosmosega seonduva füüsika ja tehnoloogia vallas. Enamike riikide jaoks jääb aga kosmos majandusliku kasu asemel poliitiliste ja strateegiliste ambitsioonide realiseerimise tallermaaks.
* Lionnet, Pierre. (2010) Methodological issues and hurdles with space economic data. 61St International Astronautical Congress, Praha, CZ.
** Henry R. Hertzfeld. (2013) The State of Space Economic Analyses: Real Questions, Questionable Results. New Space. Märts 2013, 1(1): 21-28.