Oktoobris kutsus haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski kokku teaduse rahastamise töörühma, mis sai ülesandeks töötada välja ettepanekud teaduse rahastamissüsteemi tõhusaks ja optimaalseks korraldamiseks. Täna andis töörühm ülevaate tehtud töö tulemustest.

Esmalt tuuakse kokkuvõttes probleemina välja asjaolu, millele on varem osutanud nii Riigikontroll kui Arengufond: teadussüsteemi mõju riigi sotsiaalmajanduslikule arengule on tagasihoidlik. Ehk lihtsalt öeldes teevad ülikoolid küll head teadust, kuid sellest ei kasva ühiskonnas ja majanduses kuigi suurt tulu.

Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et teadusprojektide eesmärgid ei peegelda piisavalt riigi pikaajalisi vajadusi või ei pruugi taristu olla piisavalt tagatud inimestega. Viimane asjaolu tähendab lihtsalt öeldes seda, et tipptasemel laboritel pole raha inimeste palkamiseks.

Kõik eelnev ning asjaolu, et puuduvad pikaajalised väljavaated asutuste ja inimeste suhtes, on teinud Eestist üsna väheatraktiivse riigi elu- või ärikohana, kus teadus ei ole ligitõmbav ka noortele.

Suurima kitsaskohana tõi töörühm välja teadussüsteemi liigse projektipõhisuse. Selle poolest paistab Eesti teiste riikide hulgast tugevalt silma. Projektipõhisus raskendab pikemate tegevuseesmärkide seadmist ja täitmist. Nii pole võimalik võtta tööle inimesi ja arendada karjäärimudelit näiteks noortele teadlastele, sest kogu tulevikku saab planeerida üksnes mõneaastase projekti raames.

Projektipõhisuse äärmuslikult negatiivsed kogemused on Eesti teadlastel samuti käes. Tänases Eesti Päevalehes rääkis Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja Hele Everaus, mida tähendab uurimisrühmale see, kui projektipõhisest toetusest ilma jäädakse. Everaus juhib nimelt vere- ja kasvajahaigusi uurivat uurimisrühma, mis pole saanud viimasel kahel aastal riiklikku toetust.

Everaus nentis, et kui inimestele ei ole palka maksta, peavad nad leidma mõne teise töökoha. Kahe aasta jooksul on tema uurimisrühm suutnud leida küll alternatiivseid rahastusallikaid, kuid usk, et riik aitaks aastatepikkuse töö ka lõpule viia, on kahanenud minimaalseks.

Eestis on teadusvaldkondi, mis on rahastusest mitmel aastal ilma jäänud või saanud seda sellises mahus, mis ei võimalda jätkata uurimistööd piisava hulga inimestega. Töörühm tõi välja, et väga kõrge konkurents võib ohustada teaduse valdkondlikku mitmekesisust. See omakorda võib kahjustada ühiskonnale ja majandusele oluliste valdkondade arengut teadusasutustes ning mõjutada negatiivselt kõrghariduse, sh doktoriõppe kvaliteeti. Liiga kõrge konkurents tekitab teadlaste hulgas ebakindlust ja rahulolematust.

Eesti teaduse rahastamine vajab uute olude ja eesmärkide arvestamiseks muutust, tõdes töörühm. "Senine kord on rõhutanud väga tugevat kvaliteedikonkurentsi ja loonud materiaalsed tingimused teadustööks, mis on olnud väga vajalik, kuid tänase teaduskorralduse juures ei saa Eesti ühiskond ja ettevõtlus maksimaalselt kätte seda avalikku hüve, mida teadussüsteem võiks pakkuda, ning tehtavate teaduse- ja arendustegevuse kulutuste efektiivsust saaks parandada, ilma et teaduse kõrge kvaliteet kannataks."

Selleks tegi töörühm ettepanekud:

• Eristada selgelt teaduse konkurentsipõhise ja institutsionaalse rahastamise eesmärgid ning tagada nende eesmärkide täitmine tulemuspõhiselt. Minna seniselt institutsionaalsete ja personaalsete uurimistoetuste ning baasfinantseerimise "kolmikjaotuselt" üle "kaksikjaotusele": teadusasutuste tegevustoetused ja uurimistoetused.
• Kujundada teadusasutuste tegevustoetuse ning uurimistoetuste rahaliseks proportsiooniks vastavalt 50% ja 50%. Selline tegevustoetuste maht võimaldab üles ehitada karjäärimudeli.
• Teadusasutuste tegevustoetuse juures lähtuda 20% ulatuses kumulatiivselt tulemuskomponendist (sh suurendada lepinguliste teadusteenuste ja välisgrantide tulu osakaalu) ning 80% ulatuses teadusasutuste ajaloolisest rahastuse tasemest.
• Uurimistoetuste põhimõtetes tugineda suures osas senisele personaalsete uurimistoetuste kogemusele, jälgides teaduse valdkondlikku mitmekesisust (sh võtta kasutusele OECD teadusvaldkondade klassifikaator).
• Vähendada regulatsiooni ja bürokraatiat, eelistada teadusasutuste pehme koordinatsiooni võimalusi, sh karjäärimudeli rakendamisel.
• Siintoodud eesmärkide ja positiivsete muutuste saavutamine on võimalik lisaressursside eraldamisel. Uuele rahastusmudelile üleminek viia läbi järk-järgult, võimalusel seni tehtud rahastusotsuseid mitte muuta. Üleminekustsenaariumid sõltuvad muutusteks vajalike ressursside eraldamisest.

Millisest summast on jutt?

2015. aastal on riigieelarves teadusele ette nähtud ligikaudu 180 miljonit eurot. See jääb alla ühe protsendi SKTst. Protsendist jääb puudu ligikaudu 25 miljonit.

Riikliku rahapanuse suurendamisega on muidugi keeruline – endiselt loodetakse eurorahadele ja ettevõtlusele. Euroopa Liit on aga pisut teisel meelel. Nimelt oodatakse just liikmesriikide riigieelarvest suuremat panustamist – aastaks 2020 peaks teadus- ja arendusraha olema riigieelarves kolm protsenti SKTst.

Selle all on silmas peetud, et kaks kolmandikku tuleks erasektorist, kolmandik riigieelarvest. Seega peaks Eesti riigieelarvest tulema teadusrahastuseks ligikaudu üks protsent. Paaril viimasel aastal on see olnud pisut üle ühe, kuid järgnevatel aastatel kipub alla ühe protsendi jääma ning järgmised aastad tõotavad Eesti teadusrahastuses tulla väga kriitilised.

Ettepanekud teinud töörühma kuulusid Anu Reinart (Tartu Observatoorium), Andres Koppel (Eesti Teadusagentuur), Erkki Truve (Rektorite Nõukogu), Indrek Reimand (töörühma esimees, haridus- ja teadusministeerium) Priit Rohumaa (Viru Keemia Grupp), Urmas Varblane (Eesti Teaduste Akadeemia, TIPS programm).