Tähed ise peavad selgeks saama, aga neid ei pea oskama kirjutada ilusa käekirjaga. Niipalju kui koolitamisteed pidi ajas tagasi saab minna, on tähtede kirjutama õppimine olnud üks pühadest tegevustest, mille järgi sai pildilt aru, et tegemist on tõsiseltvõetava õpiprotsessiga. Tegemist on pika ajastu lõpuga või vähemalt lõpu algusega.

Kool on konservatiivne maailm ja siin-seal võib jõudude tasakaal kalduda vähemalt mõneks ajaks kirjutajate võidu poole. Kuigi tõenäoliselt võidab lõpuks laiskus, mida omalt poolt toidab mõni seadus. Näiteks USA-s 2010. aastal vastuvõetud inglise keele põhioskuste standard ei nõua käsitsi kirjutamise õpetamist. Samas ei keela see seda otseselt.

Räägitagu käekirja oskusest kui olulisest oskusest palju tahes, aga tänaseks on alles jäänud vaid viis osariiki, kus püütakse nooremale kooliastmele õpetada tähtede kirjutamist ja nende sujuvat lauseteks kokkuliitmist. Põhjendus on lihtne – tänaste koolilaste tulevikus pole käekirjaoskus enam oluline. Selle õpetamisele kuluvat aega tuleks kasutada mingite uute oskuste omandamiseks.

Näiteks sõnumi kirjutamise ja klaviatuuri kasutamise oskus. Vähemalt on soomlastel plaanis tuua need tegevused käekirja tundide asemele. Jutt käib esialgu veel plaanidest, kuid samas näevad plaanid ette, et aasta lõpuks peab olema asi otsustatud. Esialgse kava järgi jääb õpetaja otsustada, kas ta soovib käekirja õpetamisega täiendavalt tegeleda. Vaba ressursi olemasolul puhul võib ta seda teha.

Samas nähakse ette kahte tüüpi probleeme. Ühed tulenevad käekirja õpetamisest loobumisest, sest tegemist on sügavalt kultuuriga põimunud ja traditsioonilise õppeainega. Sellest raskemaks peetakse aga tehnilist probleemi. Kui jutt käib klaviatuuril kirjutamise oskusest, siis eeldab see päris suuri investeeringuid. Samal ajal räägitakse tahvelarvutite kasutamisest. Nende klaaspind pole aga sobilik vahend klaviatuuri kasutamise õppimiseks.

Diskussioon käekirjaoskusest omab juba lühikest ajalugu ja selle käigus on peamised seisukohad juba esile toodud. Käsikirja pooldajad väidavad, et suhteliselt keerulise silma-käe koordinatsiooni omandamine toetab tajumehhanismide arengut. Vähemalt kõik tänaseks loodud edusammud pärinevad inimestelt, kes on käsitsi kirjutamist õppinud ja oskavad seda igapäevaselt kasutada. Samuti vihjatakse, et tegemist on vajaliku abioskusega olukordadeks, kus elektrit või töötavat nutiseadet pole käepärast.

Omapärase vaatenurga leiab vaidlustest teemal, kas loengusaalis tohib kasutada arvutit. Mitmes ülikoolis on loengu ajal arvuti kasutamine keelatud osaliselt internetti ära kaduva tähelepanu pärast, aga ka seetõttu, et arvutisse loengust märkmete kirjutamine ei aita õppimisele kaasa. Siinsamas oli mõne aja eest juttu, et arvutisse kirjutatakse mõne uuringu kohaselt enamasti kuuldud lausefragmente, aga käsikirjas tehtud märkmed koosnevad peamiselt arusaadud mõttefragmentidest. Vahe tuleb esile hilisemas teadmiste kontrollis, kus on käsitsi üleskirjutajatel selge eelis.

Käsitsi kirjutajate plusspoolele võib kirjutada sellegi, et käekiri on märk individuaalsusest, ilust ja isegi intiimsusest, mis lisaks inimlikkusele aitab muuta kultuuri ja isegi ajalugu autentsemaks, kirjutajaga seostatumaks. Võimalik, et hea klaviatuurioskusega kaovad mõned vastuväiteks esitatud probleemid ära. Ent kas sellest piisab?

Lõpetuseks meenutaks filosoof Friedrich Nietzschet, kes märkas, et koos kirjutusmasina kasutamisega hakkas muutuma ta enese väljendamise stiil. Sõnad olid harvemad, lausete sisu muutus tihedamaks ja meenutas üha rohkem telegraafilikku teksti. Kombineerides selle 150 aasta taguse tõdemuse poole sajandi eest meediateoreetik Marshall McLuhani öeldud tähelepanekuga, milles sõnumite edastamise meedium on ise juba sõnumiks, võib lõpetada kommentaari Nietzschega, kes tunnistas, et „meie kirjutamisvahendid võtavad osa meie mõtete loomisest“.

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.