Eestlastele on aga ilmselt rohkem tuntud Andrew Kadaku vanaisa Karl. Meest teati maailmasõdade vahelises Eestis lubjakuningana, kes oli ilmselt üks rikkamaid inimesi riigis. Kui Karl oli klassikaline karjapoisist miljonäriks tüüp, siis tema 1945. aastal Austrias sõjapõgenike laagris sündinud ja Ameerika Ühendriikides üles kasvanud pojapoega hakkas juba ülikoolis huvitama tuumafüüsika.

„Kui sa kolledžisse astud, pole sul tavaliselt aimugi, kelleks sa saada tahad. /.../ Oma viimasel aastal õppisin ma ainet „Sissejuhatus tuumaenergeetikasse“. Leidsin, et see on küll lahe. Aasta oli siis 1967, enne kui see ala tähtsaks muutus... Mõtlesin, et äkki prooviks seda!“ meenutas Kadak saatele „Pealtnägija“ antud intervjuus. Sealt edasi on kõik ajalugu.

Ainulaadne reaktor
Kogu oma viljaka karjääri USA idarannikul Bostonis asuvas Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis veetnud professor Kadakut tuntakse ülikoolis suure innovaatorina. Tema juhtimisel töötati välja väidetavalt maailma kõige väiksema, ohutuma ja odavama aatomielektrijaama kontseptsioon. Selleks on nn kuulkütusega reaktor, mille südamik ei saa erinevalt tänapäeval rakendatavast tehnoloogiast sulama hakata. Uraanist tuumakütus on pakendatud reaktoris tennisepallisuurustesse grafiidist kestadesse, mis muudabki selle ainulaadseks, väikeseks ja paindlikuks.

„Tüüpilises kuulkütusega reaktoris on energiatihedus – ruumalaühiku kohta toodetav energia hulk – umbes kümme korda väiksem kui kergveereaktoris, kus on kõik kontsentreeritud. Me teeme seda meelega, et reaktor üle ei kuumeneks. Nii et see on lihtsam tehnoloogia ja sellel on omad eelised, kuna saab ehitada sobiva väikese võimsusega. 15 000 megavati asemel toodab see 100 megavatti,“ selgitas Kadak.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi tuumateaduste kateedri juhataja, professor Richard Lester usub, et praegu veel arendusjärgus olev reaktor võiks olla hea alternatiiv ka Eesti-sugusele väikeriigile, sest tema hinnangul pole ilma tuumaenergiata maailmal tulevikku.

„Ma arvan, et maailmal on võimatu oma energiaprobleeme lahendada. Probleeme on lausa neli – kliimamuutus, energiavarustuskindlustus, arengumaadele suures koguses taskukohase hinnaga energia tagamine ning söe ja teiste fossiilkütuste kasutamisega seonduvate kohalike keskkonnamõjude vähendamine,“ nentis Lester.

„See reaktor võiks olla Eesti jaoks hea valik, sest Eesti elektrivõrk on suhteliselt väike. Teil on Narvas elektrijaam ja enam-vähem ongi kõik. Põletate põlevkivi, mis toodab rohkesti saastet. Nende jaamade asemel saaks püstitada ühe jaama lõunasse, teise itta, kolmanda läände ja vahest Narvagi, aga muu võrgustikuga sobitades ning neil vajadusel juurde lisada,“ laiendas Kadak.

Fukushima õppetund
Üle 40-aastase staažiga tuumatööstuse veteran Kadak ei võta täna enam küll aktiivselt osa ülikooli kuulkütusega reaktori arendusprotsessist, kuid annab endiselt konsultatsioone. Näiteks oli ta üks maailma juhtivatest tuumateadlastest, kes kutsuti kolm ja pool aastat tagasi Jaapani Fukushima tuumaõnnetuse põhjuseid uurima.

„Maavärin ei tekitanud minu andmetel purustusi, mis oleks viinud reaktorisüdamiku ülekuumenemiseni. Tsunami lõi rivist välja kõik elektrilised süsteemid, mis olid tarvilikud jaama ohutuks seiskamiseks ja see viis ülekuumenemiseni," märkis Kadak. Põhimõtteliselt oli Fukushima näol tegu force majeure'iga. Õppetunniks on, et me peame tuumajaamu (merepinnast) kõrgemale ehitama. Tuumafüüsiku sõnul näitlikustab katastroof, et iga reaktori ehitamisel tuleb arvestada kohalike riskide ja keskkonnaoludega.

Mõte Eestist
Emigrantide peres üles kasvanud Andrew side Eestiga on tänaseni üsna tihe. Näiteks Tallinna-Tartu raudtee ääres Rakkes on tänaseni püsti vabrikukorsten, millel sisselaotud tekst „Kadak 1910“. See ongi monument Andrew vanaisa Karl Kadaku elutööle. Andres ise, nii nagu kõlab tema sünninimi, on siinkandis tihti aega veetnud. Omal ajal Rakke lubjatehasest Baltimaade võimsaima üles ehitanud Karliga ei õnnestunud aga pojapojal kordagi kohtuda, sest Andrew sündis viis aastat pärast Eesti lubjakuninga surma.

„Nii palju, kui ma olen kuulnud, oli Karl Kadak väga vaene ja hariduseta mees, kes tegi mõned head investeeringud, nägi kõvasti vaeva ja ehitas midagi ja tal oli õnne ka selle pealt midagi teenida,“ mõtiskles tuumafüüsik.

Tuleval suvel 70ndat sünnipäeva tähistav Eesti juurtega tuumateadlane plaanib oma pensionipõlve veeta küll Floridas, kuid mõte Eestist, oma esiisade maast, jääb talle ikka südamesse. „Ma olen ainult 69-aastane. Tahaks mingi aja Eestis elada. Tõsiselt. See on nende asjade nimekirjas, mida tahaks elu jooksul ära teha... Ja see meeldiks mulle väga,“ sõnas Kadak.