Keset suure linna tempokat melu püüdis üks Wi-Fi tugijaam tagada inimõigust ehk internetti. Teenus oli tasuta ja selle kasutamiseks oli vaja nõustuda kasutustingimustega. Lühikese ajaga asus seda kasutama mitu inimest, kes nõustusid nende tingimustega kiiremas korras. Tingimuste sees oli lisatingimus, mida tuntakse Herodese klauslina. See näeb ette kohustuse loovutada oma esimesena sündinud laps igaveseks ajaks teenuse pakkujatele. Kellel last veel ei ole, paneb tulevase lapse juba enne sündimist panti.

Asi näib väga inetuna – britid ja ilmselt absoluutne enamus Wi-Fi teenuste kasutajatest otsivad narkomaanliku kärsitusega infovoogu valla päästvat nuppu, hoolimata hetkekski kaela sadavast hirmsast kohustusest. Õnneks on lapse loovutamine seaduserikkumine ja kohus päästaks keerulisse olukorda sattunu kerge ehmatusega.

Õnn oli antud juhul ka selles, et tegemist oli infoturbefirma ja rahvusvahelise politseiorganisatsiooni Interpol koostöös korraldatud õpetliku katsega ja nad lubasid korraldajatena, et ei vii lepingurikkujaid kohtusse. Õpetuse enda seisukohalt jääb see kardetavalt vaid meediasündmuseks, sest nagu öeldud – lepingu läbilugemine ei kuulu inimloomuse juurde. Eriti veel, kui see asub sõltuvust põhjustava nähtuse teel.

Head lahendust pole loota, sest üleskutse kasutustingimuste läbilugemiseks ebaõnnestuks veel teiselgi põhjusel peale huvi puudumise. Mõnede arvutuste järgi kuluks kõigi online-teenuste kasutamiseks vajalike lepingute läbilugemisele igal aastal umbes 76 päeva. Tegemist on paradoksaalse olukorraga, mille peamiseks lahenduseks on vist ainult optimism.

Kui mitte arvestada lapse loovutamist, on kirjeldatud nähtusel veelgi kurvem tahk. See on seotud lugematute arvutite ja telefonide automaatse ühendumisvalmidusega suvaliste internetti pakkuva tugijaamadega. Poole tunni jooksul võttis tugijaamaga ühendust 250 erinevat seadet.

Katse läbiviijad kasutasid paarsada eurot maksnud kaasaskantavat tugijaama, mille võiks peita kasvõi käekotti. Pärast tugijaamaga ühendumist algab elav infovahetus nii e-kirjakastide kui igasuguste teiste teenuste sisselogimise andmetega. Suur osa kirjeldatud infovoost on lahtine tekst ja tugijaama omanikule loetav.

Lapsi rööviva ja infot varastava tugijaama omanikud kinnitasid, et nad said hõlpsasti enda kätte mitme kasutaja erinevate teenuste kasutamiseks vajalikud algandmed, nägid kirjavahetust ja olid võimelised tegema palju halba. Nende huvi oli siiski vastupidine ja täis lootust, et mobiilsete seadmete kasutajad muudavad käitumist turvalisemaks. Selleks on vaja mõista, mis tegelikult side loomisel toimub.

Kliendid peaksid teadvustama, et Wi-Fi ei ole internet, vaid sideteenus. Sellise teenuse puhul sõltub kliendi heaolu teenusepakkuja tahtest umbes samamoodi kui juuksuris. Mõtelge kasvõi Sweeney Toddile, Fleet Streeti kurikuulsale habemeajajale, kelle juures sai küll soengu, kuid pidi peast lahkuma. Lihakere lõpetas maise tee pirukates, mida linlased suisa armastasid.

Interneti ja Wi-Fi teenuse puhul on kõik palju abstraktsem, mistõttu taoliste ohtudega ei viitsita tegeleda. Oht on siiski täiesti reaalne ja kuigi see ei asu kohe kõri kallale, võib see põhjustada hulganisti ebamugavaid piinu. Habemeajaja Toddi looga on siiski niipalju paralleele, et ta röövis muuhulgas ka klientide kaasas olnud varad. Järelikult tasub turvalisuse teemal natukene pingutada, olgu see ükskõik kui ebameeldiv. Alternatiiv on oluliselt ebameeldivam.

Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.