Rongad kasutavad osutavaid žeste
Ajakirjas Nature Communications ilmunud uurimuse kohaselt kasutavad rongad teadaolevalt ainsana lisaks inimestele ning teistele hominiididele omavahelises suhtluses osutava tähendusega žeste, millel võib teadlaste hinnangul olla ronkadele paarisuhteid tugevdav mõju.
Arvatakse, et enne kõne väljaarenemist kasutasid inimeste eellased suhtlemiseks erinevaid häälitsusi ning žeste. Millelegi viidates osutatigi reaalselt selle poole. Tänasel päeval teevad sedasama näiteks imikud enne rääkima õppimist. Loomariigis on jäänud aga sellised žestid haruldaseks. Teadaolevalt kasutavad neid ainult inimahvid. Nii osutavad näiteks šimpansid kehaosadele, mida nad tahaksid, et nende liigikaaslane sügaks.
Samas ei saa salata, et teadaolevate žesti kasutavate liikide vähesus võib olla tingitud lihtsalt lüngast inimeste teadmuspagasis. Enamikes suhtlusviiside arengut peegeldavates uurimustes keskendutakse pigem inimahvidele, kuna need on inimestega lähedamas suguluses kui teised loomariigi esindajad. Simone Pika Max Plancki Ornitoloogia Instituudist ning Thomas Bugnyar Viini ülikoolist otsustasid hüpoteesi kontrollimiseks võtta vaatluse alla Cumberlandi looduspargis pesitseva ronkade koloonia.
Kahe aasta vältel jälgis teadlastepaar ronkade käitumist 68 päeval keskendudes seitsmele spetsiaalselt märgistatud rongapaarile. Selgus, et linnud kasutasid oma nokki näitamaks oma kaaslastele samblatükikesi, kive ning kõrsi. Täpsem analüüs näitas, et rongad žestikuleerisid niimoodi vaid juhtudel, kui nende kaaslane neid juba jälgis. Samuti märgati käitumisviisi tõenäoliselt ainult erisooliste paaride puhul, neljal juhul ei õnnestunud paraku lindude sugu kindlaks teha.
Pika ja Bugnyar'i hinnangul tuleb silmas pidada ronkade monogaamiat – liigiesindajad valivad vaid ainult ühe kindla partneri. Seega võib oletada, et osutava tähendusega žeste võidakse kasutada võimaliku partneri tähelepanu püüdmiseks või juba olemasoleva paarisisese sideme tugevdamiseks. Mõningatel juhtudel püüdis ühe paarilise välja valitud objekt tema kaaslase tähelepanu pikemaks ajaks ning objektiga mängisid mõlemad linnud.
Osutava žesti kasutava liigi leidmine väljaspool inimlaste sugukonda võib anda teadlastele juhiseid kõne päritolu välja selgitamisel. Töö autorite sõnul kinnitab rongapaaride tiheda koostöö ning inimlaste üldise käitumisviisi sarnasus, et koostöö võib olla tähtsaks teguriks kõne väljaarenemiseks hädavajalike evolutsiooniprotsesside käivitamisel. Seega ei piisa nende arvates kõne arengu uurimises ainult šimpansite viitepunktina kasutamisest, vaid lähtuda tuleb juba varjasematest hominiididest.
Töörühma
uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.
Simone Pika
Max Plancki Ornitoloogia Instituut
Mõeldes lindudele on žestikuleerimisvõime tõenäoliselt üks viimaseid asju, mille peale tulla võiks. Sa ise märgid töös, et seni on läbiviidud vaid üks selle teemaline uurimus. Seega, miks Sa üleüldse ronkadele keskendusid?
Žestikuleerimise definitsioon erineb nii erinevates valdkondades, kui ka nende siseselt suhteliselt palju. Nii on peamiselt inimeste uurimisel keskendutud käeliigutustele ehk nõnda öelda kõnet saatvatele žestidele. Oma doktorantuuri ajal hakkasin ma aga uurima meie lähisugulaste, inimahvide žestikuleerimisvõimet. Üsna pea sai selgeks, et selline definitsioon katab nende puhul vaid väga väikese osa nende poolt suhtluses kasutavatest liigutustest, mis on samas selle sujuvuseks hädavajalikud. Tegelikult kasutavad ju inimesed ning primaadid suhtluses kogu oma keha, jäsemeid ja pead.
Kui nüüd oma perspektiivi laiendada inimlastest väljaspoole, on veelgi üllatavam, et kuigi paljudes uurimustes on kirjeldatud teiste imetajate ning lindude vokaalset, kui ka mitte-vokaalset suhtlust äärmiselt detailselt, on jäädud Tinbergeni ja Lorenzi tasemele. Piirdutakse ainult žestidest ning nende ilmnemisest ülevaate andmisega. Minu enda jaoks oli äärmiselt üllatav avastada, et kuigi paljud lindude uurijad teavad, et rongad kasutavad laialdaselt ka mittevokaalset suhtlust, on ainus kohane uurimus pärit eelmisest sajandist, 1964. aastast.
Kuhu edasi? Kuidas oleks kõige parem uurimust laiendada, kas plaanis on uurida ka teisi laululinde või suurendada vaatluse all olevate rongapaaride hulka?
Tegelikult hakkasin ma äsja tänu Humboldti Fondi Sofja-Kovalevskaja auhinnale omaenda töörühma juhtima. Töögrupi ülesandeks ongi žestikuleerimise-alase võimekuse ning seda võimaldavate kognitiivsete protsesside keerukuse uurimine. Peamiselt keskendutakse erinevatele inimkultuuridele, inimesele lähedastele liikidele ning liikidele, kes on nendega võrreldava sotsiaalse sättumusega. Üks selle alaprojektidest ongi vareseliste – ronkade, vareste ja harakate – žestikuleerimise uurimine.
Viimane võimaldaks meil öelda midagi liikidele omase kognitiivse käitumise keerukuse, osutavate žestide tahtlikkuse ning sellise käitumise õpitavuse kohta. Projekti käigus plaanime selle tarbeks kasvatada Max Planck'i Ornitoloogia Instituudi linnumajades nii ronki, kui ka teisi vareselisi. Mõistagi üritame koguda infot ronkade vastava käitumise kohta ka nende loomulikus keskkonnas.
Kui keerukas andmete kogumine ning analüüs välitööde puhul on?
Ronkade looduses uurimine on üpris keerukas, kuna harilikult ei žestikuleeri nad otse kaamera suunas ning kõige paremates valgustustingimustes. (Naerab). Seega, esimene asi, mida keegi välitöödel õpib, on kannatlikus. Andmeid kogutakse võimaluse avanedes. Kaamera peab alati filmimiseks valmis olema ja Sa ise pead esimese märgi korral tarduma!
Kui ma esimest korda ise välitöid viivaks bioloogiks sain, jälgisin ma Ugandas asuvas Kibale Rahvuspargis šimpansite elukombeid hommikust õhtuni. Parimatel päevadel õnnestus filmida kahe tunni jagu materjali. Samas ei tea Sa kunagi, mis päeva jooksul juhtub. Mõni päev võib alata üpris muserdavalt ja jälgid vaikselt, kuidas üksik šimpans läbi metsa liigub. Kõik võib aga hetkeliselt muutuda, kui Sa näiteks jahti pidava karja otsa komistad. Edukale jahile järgneb väga elav suhtlus ning liha jagamise rituaal ja minu jaoks eriliselt huvitav „debatt,“ mida viiakse läbi žestide ja häälitsuste vahendusel.
Sa uurisid ronki koos Thomas Bugnyar'iga 68 päeva vältel. Kas märkasite žestikuleerimise ilmnemises ka mingeid erilisi mustreid või oli see suhteliselt juhuslik?
Vaatlused leidsid aset Cumberland'i looduspargis, kus on hunte, karusid ja metssigu, keda hommikuti toidetakse. Toit meelitab muidugi kohale ka metsikute ronkade kogukonna. Vaadeldud žestikuleerimine leidis aset tavaliselt pärast einestamist, samas ka pärastlõunal.
Samas näitavad vaatlused, et osutav žestikuleerimine leidis vaadeldud juhtudel aset vaid eri soost ronkade kohtumisel. Kas Sa arvad see korrelatsioon jääb püsima ka rohkemate isendite uurimisel? Sinu enda tööd on ju näiteks näidanud, et šimpansite puhul kasutatakse osutavaid žeste pigem samast soost isendite vahel?
Ma arvan, et töös kirjeldavad žestid leiavad aset isaste ning emaste vahel, kuna nende ülesanne on tugevdada paarisisest (vaimset) sidet. Ma olen aga suhteliselt kindel, et võime tulevikus leida ka teist tüüpi žeste, mida kasutatakse samast soost isendite hulgas. Gwinner täheldas näiteks 1964. aastal 'paralleel-käimist,' mis leiab aset rivaalitsevate ronkade keskis.
Seoses šimpansitega plaanime me töörühmaga uurida ka nende käitumist, eriti sügamisele osutavat žesti mõlema soogrupi ning kõigi vanusegruppide seas. Ma kogusin mõningast videomaterjali, mis viitab, et lisaks isastele kasutavad ka emased sügamise agiteerimiseks suunatud žeste. Samas, ma ei tea veel, kas see kannab sama tähendust st. süga mind siit või lihtsalt süga mind.
Paraku leidub ka küsimus, mida ei saa vältida. Kindlasti leidub inimesi, kes hakkavad pärast seda tööd küsima, mis kasu nendest uurimustest on. Kuidas see inimesi puudutab? Kuigi puudutasid uurimuses veidi seda teemat, kas Sa võiksid seda laiendada?
Inimesele on väga omane olla huvitatud ainult asjadest, mis puudutavad ainult tema enda liiki. Kuigi ma ise eelistan näha erakordse ja paeluvana ka nähtusi, millel pole meiega midagi pistmist. (Naeratab). Seoses aga antud uurimusega – seda läbiv idee on tihedalt seotud ühe inimesi puudutava tähtsaima ja segasema küsimusega. Kuidas tekkis keel ja miks leidub ainult üks liik, kellel on kõnevõime? Enamik seni läbiviidud uurimustest on keskendunud meile väga lähedastele liikidele. Meie töö näitab aga, et me peame oma vaadet ja perspektiivi laiendama, et mõista detailsemalt morfoloogilisi ja käitumuslikke mehhanisme, mis keele tekkimiseni viisid.
Ja viimaks, mis on Sinu enda jaoks kõige tähtsam, mida Sa tahaksid ka kogukonnaga jagada?
Minu valdkonnas on endiselt kalduvus tõsta meie enda liiki kõikidest teistest kõrgemale. Inimesed on küll mitmes eri mõttes unikaalsed, aga sama on ka teised liigid. Meie töö rõhutab, et keele päritolu mõistatuse lahendamiseks peame me kaevuma tunduvalt kaugemale minevikku ning vaatlema varajaste hominiidide kohastumusi üldiselt. Ainult elavatele šimpansitele keskendumisest ei piisa!