Ajurakkude lõiming määrab ussikese eluviisi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Caenorhabditis elegans.
Caenorhabditis elegans. Autor/allikas: Wikimedia Commons
Priit Ennet

Tähtis pole ainult aju suurus, vaid ka see, kui tihedalt on närvirakud ajus omavahel ühendatud. See tõsiasi sai uue kindlusega selgeks Saksamaal tehtud uurimistöös, kus kõrvutati kahe pisikese ümarussi pisikese aju ehitust.


Ralf Sommer Tübingenis asuvast Max Plancki Arengubioloogia Instituudist ja ta kolleegid uurisid ussikest ladinakeelse nimega Caenorhabditis elegans, eesti keeles varbuss, kes toitub bakteritest, ja ussikest ladinakeelse nimegaPristionchus pacificus, kes nime rahumeelsest kõlast hoolimata sööb teisi ümarusse.


Mõlemal ussil korraldab neelu tööd 20 närvirakku. Ja mõlema puhul isegi paiknevad need närvirakud täiesti ühte ja sama moodi, kuigi ussikeste evolutsioonirajad lahknesid juba sadade miljonite aastate eest.


Kuid nüüd selgub, et vahe on närvirakkude ühendustes. P. pacificusel, teiste usside sööjal röövussil on närvirakkude ühenduste võrk tihedam kui C. elegansil, bakterisööjal. See viitab, et röövuss on küllap võimeline ka keerukamaks elutegevuseks.


Avastus, millest Sommer ja ta kaasautorid kirjutavad lähemalt ajakirjas Cell, on kooskõlas arusaamaga, et rööv-eluviis ja sellega kaasnev vajadus liikuvaid saakloomi tabada on evolutsioonis aju arengule tihti hoogu andnud.


Nii et võrgustumise tihedus võib olla tõesti eluliselt tähtis, sest just sellest võib oleneda, kes kelle ära sööb.


Vaata veel:

Two worms, same brains – but one eats the other (New Scientist)

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: