Eestlaste armastus loodusradade vastu on ilmne ja RMK hallatavate radade külastatavus on suur. Maaülikooli elurikkuse ja loodusturismi peaspetsialist Piia Jaksi uuris koos kolleegidega 32 Eesti matkarada, et selgitada välja, kuidas mõjutab radade olemasolu ning inimeste liikumine neil vahetus läheduses kasvavaid taimi. Uuringus vaatlesid nad kolme peamist elupaigatüüpi: metsa, rohumaad ja märgala

Teadlased kasutasid uudset lähenemist. "Taimestiku-uuringud on tavaliselt väga pikaajalised, aga meie seekord ei teinud seda uuringut mitte ajas, vaid hoopis ruumis," selgitas Jaksi saates "Labor". Selleks analüüsisid nad taimestikku rajaga risti kulgevate mõtteliste joonte ehk transektide abil. Tulemused maalisid matkaradade mõjust üllatavalt vastuolulise pildi.

Metsade teelehestumine

Kõige suurema surve all on matkaradade tõttu metsakooslused. Metsas toimib rada lineaarse häiringuna, mis tekitab tuulekoridore ja laseb maapinnale rohkem päikesekiirgust. "See tekitab kooslustes servaefekti: koosluse keskel on ühesugused liigid ja ääres, näiteks metsa ääres, kus algab niit, kasvavad täiesti teised liigid," sõnas Piia Jaksi.

Raja vahetus läheduses asenduvad metsale omased taimed sageli pigem rohumaadele kuuluvate liikidega. Ehkki pealiskaudsel vaatlusel võib seega tunduda, et liigirikkus raja ääres kasvab, on tegemist petliku küllusega. Metsaspetsiifilised liigid, mis vajavad varju ja stabiilset keskkonda, taanduvad.

Nende asemele tulevad nn generalistid – vastupidavad taimed, mis saavad hakkama kõikjal. Generalistid taluvad hästi valgust ja tallamist, kuid ei armasta varju, mistõttu leiab tavapärase metsakoosluse alles umbes 5–10 meetri kaugusel rajast.

"Need on sellised roomavad madalad rohttaimed või rosette moodustavad taimed, kes on tallamisega väga okeid," selgitas Jaksi. Üks tüüpiline näide sellisest vastupidavast taimest on teeleht.

Mõõdukas häiring tuleb kasuks

Kui metsas toob matkarada kaasa elupaiga vaesumise, siis rohumaadel on olukord risti vastupidine. "Rohumaataimedele selline tallamine meeldib. See on tegelikult ka arusaadav, sest mõõdukas häiring on mitmekesisusele väga hea," sõnas Jaksi.

Põhjus peitub konkurentsis. Mõõdukas häiring, nagu seda on matkajate liikumine, aitab ohjeldada domineerivaid taimeliike. Kui suurekasvulised ja valgust varjavad taimed murtakse või tallatakse maha, paranevad valgustingimused madalamate liikide jaoks.

"Taimed saavad omavahel justkui võrdsemates tingimustes kasvada," märkis Jaksi. See tähendab, et rohumaale rajatud matkarada võib paradoksaalsel kombel aidata sealset elurikkust säilitada või isegi suurendada.

Laudtee kaitseb habrast raba

Kolmas uuritud elupaigatüüp, märgala, paistis silma oma tundlikkuse poolest. Ehkki külastuskoormus ei tundunud liigirikkust otseselt mõjutavat, oli taimede kõrgus raja läheduses oluliselt madalam.

Märgalataimedel, nagu sookailul või kanarbikul, on jäik vars, mis murdub tallamisel kergesti. "Asi on selles, et märgalade liigid on üpris jäiga varrega ja murduvad kergesti. Nad ei ole vastupidavad ega plastilised, et häiringuga kergesti hakkama saada," nentis Jaksi.

Seetõttu on soodes ja rabades ülioluline püsida laudteel. Õnneks tehakse need peaspetsialisti sõnul tänapäeval piisavalt laiad, et inimesed ei pea neilt kõrvale astuma. Üldjuhul ei kiputa nad ka märgadesse kohtadesse jalutama.

Ehitus mõjutab rohkem kui saapapaar

Lisaks tallamisele mõjutab loodust oluliselt raja ehitusprotsess. Pinnase eemaldamine ja raskete masinatega metsas liikumine on tugev häiring. Sageli tuuakse ehituse käigus loodusesse võõrast materjali.

Näiteks võib happelisse keskkonda toodud aluseline dolomiitkruus muuta pinnase keemilist koostist, luues soodsad tingimused taimedele, mis sinna looduslikult ei kuulu. Samuti võib raja tihendatud pinnas muuta sademevee liikumist maastikul.

Vaatamata negatiivsetele mõjudele teatud kooslustes ei peaks inimesed metsast eemale hoidma. "Me peame käima metsas, samamoodi ka rohumaal ja märgalal, sellepärast et väga raske on hoolida millestki, millest me ei tea midagi," rõhutas Piia Jaksi. Küll aga tasub matkates teadvustada, et igal sammul on jälg. Mõnes kohas on see suurem, teises väiksem.

Jaksi kirjutab kolleegidega oma tulemustest ajakirjas Journal of Outdoor Recreation and Tourism.