Maailma andmevara võiks talletada DNA-kassettidesse
Tänapäeva üha enam ja enam arvutiseeruvas maailmas genereerub massiivselt üha uusi ja uusi andmeid.
Küsimus on tihtilugu aga selles, kuhu kõik need andmed talletada. Kui tahes suur kõvaketas võtta, ikkagi võib seegi kord täis saada.
Teisalt on teada, et elusolendid on suurandmete talletamise probleemi lahendanud väga elegantselt — desoksüribonukleiinhappe ehk DNA molekulid suudavad väga väikeses ruumalas hoida hiigelkoguses informatsiooni.
Xingyu Jiang Hiinas Shenzheni linnas asuvast Lõuna-Hiina Teaduse ja Tehnika Ülikoolist ongi koos kolleegidega valmistanud andmetalletuseks niiöelda DNA-kassette.
DNA sobib andmete säilitamiseks hästi, sest andmed võivad sellesse kodeerituna püsida tuhandeidki aastaid.
Jiang ja kaasautorid kirjeldavad omaloodud tehnilist lahendust ajakirjas Science Advances.
Keskseks elemendiks on polüestrist ja nailonist lint, mis on keritud kahele trumlile ja paigutatud karpi, mis meenutab mõned head aastakümned tagasi laialt levinud kassettmaki kassetti.
Lindile on lisaks DNA-le kantud ka vöötkoodi muster, mis aitab lugemisseadmel õigeid kohti üles leida.
Nii nagu tavalises andmekandjas on andmed kodeeritud nullide ja ühtede jadaks, esitab DNA neid samu andmeid A-de, G-de, C-de ja T-de jadana.
Näitamaks, et tehnika töötab, salvestasid Jiang ja kolleegid DNA-kassetilindile digitaalse pildi ja lugesid selle sealt ka uuesti välja.
Kui uus tehnika laiemalt käiku läheb, võivad tänapäeva maailma hiiglaslikud andmekogused mõnda aega palju paremini olemasolevatesse ruumidesse ära mahtuda.
Järgmine või ülejärgmine etapp DNA andmekandjana kasutamise alal võiks ehk olla aga see, kui mõned julgemad ja ettevõtlikumad inimesed hakkaksid kõikvõimalikke vajalikke või mittevajalikke andmeid kandma omaenda rakkudesse siiratud DNA-s.
Siis ei oleks isegi kassetilinti enam vaja.
