Keel, mida inimene kasutab, mõjutab teda ümbritsevat keskkonda ja temaga kokkupuutuvaid indiviide. Keelekasutus mitte ainult ei kirjelda maailma, vaid peegeldab ja loob suhtumist ning seeläbi mõjutab ühiskondlikke hoiakuid ja käitumist. Kui keele kaudu väljendatakse diskrimineerivat suhtumist, olgu see liigikaaslaste või teist liiki indiviidide suhtes, siis võib see väljendada üleolevat suhtumist. Sellises suhtumises peegelduvad võimustruktuurid, mille kaudu õigustatakse ebavõrdset käitumist vähemuste vastu.

Uuringus vaatlesime nelja erineva valdkonna ajakirju, käsiraamatuid jm tekste, nendeks valdkondadeks olid jahindus, harrastuskalandus, loomakasvatus ja lemmikloomade pidamine.

Nagu nende valdkondade tegevuse põhjal aimata võib, esines jahinduse, harrastuskalapüügi ja loomakasvatuse valdkondades rohkelt eufemisme ja maskeerivat keelt, mille abil peidetakse ja pehmendatakse loomade tapmist. Selle asemel, et öelda "tapma" kasutatakse väljendeid nagu kala "suigutamine" või "hinge heitmine" ja looma "eluküünla vaikselt lõpetamine". Ka lemmikloomade puhul on eufemismide kasutus tavaline nähtus, nagu näiteks väljend "magama panemine".

Kui esimese kolme valdkonna puhul on tegemist vägivalla pehmendamisega, siis lemmikloomade pidamise materjalides kasutatakse neid strateegiaid empaatial põhinevatel eesmärkidel. Loomakasvatuse valdkonnas kasutatakse pidevalt väljendeid nagu "lehmad annavad meile piima" või "kanadelt saadakse mune", mille puhul on järjekordselt tegemist maskeeriva keelega, sest need väljendid peidavad ekspluateerimist ja loovad illusiooni, et teised loomad teevad seda heast tahtest.

Uurimistöös leidsime, et kõikides analüüsitud valdkondades esineb teisi loomi objektistavat keelt. Tihti viidatakse harrastuskalanduse, jahinduse ja loomakasvatuse materjalides neile kui elututele asjadele kasutades väljendeid "objekt", "materjal", "ressurss", "trofee" jne. Lemmikloomade pidamise valdkonnas väljendub objektistamine pigem ilust lähtuva keele kaudu, kus neid kirjeldatakse kui kodukaunistust – kasutatakse sõnu nagu dekoratiivkalad, dekoratiivküülikud, dekoratiivhiired jne.

Sellises keelekasutuses näeme ka funktsionaalset nimetamist, see tähendab, et teisi loomi nimetatakse funktsiooni järgi, mida nad inimeste eludes täidavad: dekoratiivkalu kasutatakse dekoreerimisel, munakanu nende munade jaoks, valvekoera valvamise jaoks jne. Nendes näidetes tuleb esile võimuprobleem, sest teiste loomade objektistamine kujundab ja tugevdab arusaama, et teised elusolendid on inimeste käsutuses olevad vahendid.

Inimkesksus tuleb hästi esile majanduslikus kontekstis, kus loomade elude üle otsustatakse tihti lähtudes rahalisest kasust ja kahjust. Sel juhul on teised loomad inimeste jaoks tulu teenimise allikad. Ühtlasi väljendub see keeles, kui teisi loomi väärtustatakse just inimese vaatepunktist lähtuvalt, näiteks võrreldakse "prügikala" ja "vääriskala" või "väärtuslikku" ja "mitteväärtuslikku" kala, kelle väärtus sõltub tema turuhinnast.

Sageli käsitletakse teisi loomi kui kaupa, kuivõrd neid endid ja ka neilt võetud saadusi ostetakse ja müüakse. Seda ei esine ainult põllumajanduses, vaid ka lemmikloomade valdkonnas on võimalik koeri välja osta, rentida ja kaasomandina osta. Nagu on olemas rendiauto kasutatakse ka mõistet "rendikoer". See peegeldab tarbimiskultuuri, kus ka elusolendeid nähakse kui tarbeesemeid.

Uuringus ilmnes, et tihtipeale välditakse inimeste ja teiste loomadega seotud paralleele. Teise looma järglast ei nimetata "lapseks", vaid "noorloomaks" ning mitteinimloom ei "sünnita" vaid "poegib", lisaks kasutatakse "rasedus" asemel "tiinus". Siiski on lemmikloomade puhul teatud kontekstides kasutusel sõnad nagu "kassilaps", "kassipoiss", "kassitüdruk" jne, et tekitada empaatiat eesmärgiga leida varjupaigas elavale kassile kodu.

Kasside ja koerte kirjeldamisel esineb sageli nunnutavat keelt ja mõnikord võivad nad inimese jaoks olla pikenduseks lapsest. Äärmiselt levinud on inimese ja loomade vastandamine, nagu inimene ei kuulukski loomariiki. Selline keelekasutus aitab luua distantsi ja õigustab erinevat kohtlemist, kus inimene asub teistest loomadest kõrgemal.

Uurimistöös pakkusime erinevaid lahendusi, kuidas vältida diskrimineerivat keelt teiste liikide vastu:

• eufemismide ja maskeerimise asemel võiks kasutada väljendeid, mis kirjeldavad sündmuste eetilisi ja füüsilisi aspekte võimalikult läbipaistvalt (näiteks "unne suigutamise" asemel kasutada sõna "tapmine");
• maskeerivate väljendite "saamine" ja "andmine" asemel võiks kasutada sõna "võtmine" (näiteks "kanadelt saadakse mune" asemel "kanadelt võetakse mune");
• objektistamise asemel võiks kasutada keelt, mis viitab teistele elusolenditele kui indiviididele (näieks "ressurss" asemel "metsloomad");
• liitsõnade nagu "põllumajandusloom" asemel võiks kasutada pikemat sõnastust "loom, keda kasvatatakse põllumajanduses", mis ei taandaks teist looma pelgalt funktsioonile;
• vastanduse "inimene – loom" asemel, võiks kasutada mõisteid nagu "inimesed ja teised loomad" või "inimloomad ja mitteinimloomad".

Spetsiesistlik keelekasutus ei ole süütu, sest see kujundab arusaamu ja õigustab võimustruktuure, kus teised loomad on allutatud inimese huvidele. Oluline on olla teadlik oma keelekasutusest ja märgata teisi loomi diskrimineerivaid väljendeid, mis on keeles levinud. Ausam ja läbipaistvam keel, mis ei peida kannatusi ega taanda teisi loomi vaid nende funktsiooniks inimese jaoks, aitab luua loomasõbralikumat maailma.

Maria-Helen Adams ja Laura Sauga-Tilk kaitsesid maikuus Tartu Ülikoolis semiootika osakonnas magistritöö "Spetsiesismi avaldumisvormid eesti keeles: harrastuskalanduse, jahinduse, loomakasvatuse ja lemmikloomade pidamise näidetel".