Kirpude põhilevitajad meie kodumajapidamistes on ajalooliselt olnud koduloomad. Kõige suurema n-ö põntsu kirpudele ongi pannud muutused meie arusaamas koduloomade pidamisest. Järjest vähem on vabalt ringi hulkuvaid koduloomi, enamasti peetakse koeri-kasse siseruumides või kinnises aias. See tähendab ka oluliselt vähemaid kontakte, mille käigus võiks lemmikloomad juhuslikult endale kirpe korjata.

Üldise elujärje tõusuga on majapidamistest kadunud/kadumas ka kirpude vastsete arenguks sobivad kohad. Erinevalt täiskasvanud kirpudest ei toitu nende usjad vastsed mitte verest, vaid mitmesugusest orgaanilisest materjalist: toidupurust, karvadest, surnud putukatest jms. Lisaks vajavad arenemiseks niisket keskkonda. Selliseid tingimusi võisid varasemalt pakkuda näiteks välisesikud, vanemate majade laudpõrandate praod või väljas asuvad koerakuudid. Tänapäeva majapidamistes on selliseid kohti järjest vähemaks jäänud.

Tänapäevastes majapidamistes on üsna haruldaseks jäänud ka alternatiivsed peremeesliigid, kellelt kirpu saada – närilised, nagu hiired ja rotid, samuti kariloomad. Erinevalt varasemast, toetavad koduloomade kirbuvabana pidamist mitmekesised ja tõhusad tõrjevahendid. Neid kasutatakse sageli ennetavalt ja need toimivad samaaegselt nii kirpude kui ka puukide vastu.

Kõik need asjaolud kokku ongi kirpude esinemise väga madalale tasemele viinud. Kas kirpude arvukuse langust võiks kuidagi seostada ka puukide arvukuse tõusuga? Seda küll mitte. Kui kirpude puhul on arvukuse muutuse põhjused eeskätt inimühiskonnas, siis puukide arvukust mõjutab peamiselt nende looduslike peremeesloomade – nahkhiirtest põtradeni, rebasest karuni – arvukus. Tõsi, kuna ka looduse toimimine on inimese aktiivsest sekkumisest tugevasti mõjutatud, siis kindlasti ulatub inimese mõju kaudselt ka puukideni, aga see on juba teine jutt, mis kirpudega pole kuidagi seotud.