Üks-kaks põlvkonda tagasi oli kino moodsa kultuuri kese. Kes sagedamini, kes harvemini, aga kinokülastusega kaasnes alati argielust eristuv äraseletatud meeleolu. Kinolinal olnud näitlejad olid staarid. Maailma elanikkond teadis väheseid ühiseid asju nagu Kuud, Päikest, Einsteini ja siis veel Hollywoodi.

Selle kuldaeg algas umbes saja aasta eest ning kestis eelmise sajandi keskpaigani. Siis hakkas inimeste aja ja tähelepanu nimel konkureerima sellega televisioon. Kino ei andnud alla. Teenust innoveeriti paljude saalide ja mugavusteenustega paaritunnise eskapismi keskusteks.

Seejärel arvati, et kino suretavad VHS-kassetid, DVD-plaadid ja filmilaenutus, mille tõttu jäävad inimesed koju filme vaatama. Siiski, suure ekraani lummus ja võimalik, et väljumine või põgenemine tavalisemast miljööst korraks võõraste keskele, hoidis kino ahvatleva filmi kogemise alternatiivina.

Filmistuudiod ja mõni ettevõttja mõistsid, et kinod kujutavad jätkuvalt kultuuritarbimise kapitali. Kapitali olemus on mistahes ressurss, mida saab kasutada rohkemate kaupade või teenuste tootmiseks. Kinodest kavandati järgmist kultuuri meelelahutusliku toodangu kasvukeskkonda. Isegi kui Netflixi, Amazoni jt pakutavad voogesitusteenused pidanuks kinole lõppu kuulutama, leiti konkurentsist innustust. Sündis lihtne strateegia. Filmi vaatamise kogemus tuli teha selliseks, mida ei suuda kodune voogesitus korrata.

Voogesitusteenustel puudub ajamasin. Filmistuudiod pakuvad osa toodangust kinodele 45-päevase edumaaga, enne kui filmid jõuavad nii-öelda internetti. Paistab, et suure kinolina hõbedasel ekraanil on endiselt prestiiži ning isegi kasumlikkuse sära. Võib aga küsida, kui kauaks.

Murekohti on mitu ning need on teineteisest sõltumatud, st ühega tegelemisest ei piisa. Eripalgeliste väljakutsete lahendamine vajab erinevaid kompetentse ning need ei kogune ühte organisatsiooni. Üks tegur oli koroonapandeemia. Nakkusaegne karantiin andis löögi ettenägematult suunalt, millest pole sektor praeguseni taastunud. Ühed valdkonna eksperdid kardavad ning teised usuvad, et sedalaadi kinoelamus ei pruugi kunagi täielikult taastuda.

Omaette hädaallikas on igav filmitoodang. Suured stuudiod hoiduvad majandusliku ebastabiilsuse olustikus uue pakkumisega kaasnevatest riskidest ning keskenduvad järeleproovitud tuluallika kurnamisele. Rohkem investeeringuid tehakse vanade edulugude järgedesse ja frantsiisidesse kui uue sisustamisele. Paistab, et publik on uusversioonidest ja jätkuosadest väsinud. Iga päev elusid frustreerinud emotsionaalsed kriisid vajaksid tugevamat kinematograafilist inspiratsiooni.

Pange end juba valmis kohtumiseks uue vanaga. Järjekorras on näiteks veel üks "Jurassic World", "Superman", "John Wick" jne. Aastal 2001 valminud "Kiired ja vihased" jõudis eelmisel aastal kümnenda jätkuosani. Soovib ehk keegi kihla vedada, millise järjenumbri juures see etendus katkeb?

Filmitoodangu parandamisest kinosaalide majandamiseks paraku ei piisa. Seda ilmsemalt napib vaatajate tähelepanu, keskendumisvõimet ja aega. Neid ressursse pole vaja üksnes kinno jõudmiseks. Kodusel diivanil jaguneb tähelepanu samaaegselt mitme sisendi vahel. Usutavalt on see põhjus, miks pole mitmed Hollywoodi visuaalsed tooted vaatajaid leidnud. Raske on öelda, kui palju on süüdi filmi kehv teostus, kui seda vaadatakse aktiivsus- ja tähelepanuhäire seisundis.

Kinode kirstunaelaks võib osutuda voogesituste ärimudel. Üleilmse voogesitusäri eelmise aasta käibeks hinnati 674 miljard dollarit. Alanud aastal ennustatakse kasvu 811 miljardi dollarini ning aastaks 2032 koguni 2,6 triljoni dollarini. Me ei pea neid arve uskuma, piisab, kui sellesse usuvad ettevõtjad. Teiste seas näiteks Netflixi peadirektor Ted Sarandos, kes tõdes, et Covidi järel võisid näha kõik teatrisaalides kuulsa Broadway külastusrekordite purunemist.

Suundumus jätkub tänapäevani. Ta lisas, et spordiüritused, kontserdid ja kõik need asjad, mida me koroonaajal teha ei saanud, on kõik tagasi ja suuremalt kui kunagi varem. Kinode kassa on samas endiselt 40–50 protsenti väiksem kui koroonaeelsel aastal ja seda trendi ei väära

Kinosaalid ei sure välja. Väiksemad nišisaalid meenutavad pigem valitud teatrietenduse külastamist. Suured kinod pakuvad seevastu ellujäämise nimel huvitavat reaalelulist teatrietendust võitlusest inimeste aja ja tähelepanuga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".