Kuivendamine ja intensiivne raie vähendab metsiste sigimisedu

Mida rohkem on kuivenduskraave, seda väiksem on võimalus kohata seal piirkonnas metsiste pesakondi, viitab Kesk-Soomes tehtud uuring.
Liigirikkus on inimeste tõttu kahanemas – asurkonnad hääbuvad ja kaovad, mille peamine põhjus on majandushuvidest lähtuv tegevus. Intensiivne kuivendamine võimaldab ala metsastada. Samas killustab metsade ja märgalade kuivendamine maastikku, mille tõttu muutuvad või kaovad liikide elupaigad, kirjutab linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.
Oulu Ülikooli ja Soome loodusvarade instituudi teadlased analüüsisid Kesk-Soomes kanaliste pesakondade andmeid aastatest 2017–2020. Andmed näitasid, et metsa struktuuril ja kuivendusel on mõju metsise sigivusele – piirkonnas, kus oli rohkem kuivenduskraave, olid metsise pesakonnad väiksemad või puudusid.
Elupaigad, kus märgati poegadeta tedre- ja metsisekanu, erinesid poegadega kanade elupaikadest. See viitab, et senise intensiivset metsamajandamist ja kuivendamist võib leevendada looduslike turbaalade taastamine, metsade majandamine väiksema intensiivsusega ning metsa liigiline mitmekesistamine.

Soomest kaks kolmandikku asub boreaalsete metsade vööndis, mida majandatakse intensiivselt. Suur muutus Soome metsade majandamises toimus 1950ndatel ja 1990ndate alguses, mil kuivendati, metsastati ning muudeti põlluks 6,5 miljonit hektarit turbaaladest. Praegu on kuivendatud 53 protsenti Soome turbaaladest.
Kirjeldatu tõttu on muutunud taime- ja loomakooslused: kahanenud on metsakanaliste arvukus ning suurenenud on pesarüüste ja poegade hukkumine, kasvanud on kiskjate arvukus ning vähenenud on poegadele varju pakkuv taimestik ja toidu hulk. Poegade kraavides uppumisel on samuti otsene mõju.
Et uurida, metsa ja maastiku mõju kanaliste pesakondadele võrdles töörühm poegadega ja poegadeta kanade elupaiku. Kanaliste andmed said teadlased metsloomade loendustelt, mida on sõltumata maastiku muutumisest tehtud 1980ndatest alates iga-aastaselt samas kohas.
Kokku kohati 948 metsisekana, kellest 460 (48,5 protsenti) olid poegadeta. Iga kohtamispunkti maastikku analüüsis töörühm 200, 500 ja 1000 meetri ulatuses. Teadlased eeldasid, et sigimisedu (pesakonna suurus) on looduslikus elupaigas suurem ning edu on väiksem inimese muudetud elupaigas sedamööda, mida suurem on muutus.
Metsise pesakondade esinemist mõjutasid piirkonna kuivenduskraavid: mida suurem on kraavide kogupikkus, seda väiksem oli pesakondade kohtamise tõenäosus. Kuna pesakondadega metsiseid (ka tedrekanu) kohati teistsugusel maastikul kui poegadeta kanu, viitab see metsa majandamise ja turbaalade kuivendamise negatiivsele mõjule.
Töö ilmus ajakirjas Global Ecology and Conservation.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa