Läbi ajaloo kordub põhjendamatule veendumusele rajanev tsükkel, mille sisu moodustab usk hädavajalike sotsiaalsete struktuuride ja lepete ning elukutsete püsivusse. Sellele vaatamata võime ikka ja jälle kogeda äkilisi murranguid, mille tulemusel kunagised asendamatud rollid muutuvad lühikese aja jooksul aegunuks. Uuesti eiratakse korduva õppetunni sisu riskide ohutuna näivast aeglasest algusest, kuni ühel hetkel tuleb kõik korraga.

Tänapäeval elavale inimesele tundub näiteks arusaamatuna ärataja-koputaja amet. Teismelised võivad selleks veel pidada oma vanemaid. Ent alles hiljuti liikusid mõne Euroopa riigi linnades varastel tundidel pika kepiga äratajad-koputajad. Nad koputasid õigel ajal tööliste akendele, et nad ärkaksid ning valmistuksid tööle minema.

Tööstusrevolutsiooni järel loodud masinapargid kujutasid kallist investeeringut. Nende töös hoidmine lisas inimeste väärtussüsteemi uudse ajalise täpsuse režiimi. Ränk maailmasõda vaesustas Euroopat, mistõttu äratuskellad olid tükk aega luksuskaup. Viimased äratajad-koputajad panid ameti maha 1950ndatel. Mõnes Ühendkuningriigi vaesemas tööstuslinnakeses võis neid varahommikustel tänavatel kohata aga isegi 1970ndateni.

Ekslik oleks pidada seda ametit tühiseks. Toona magati tänasega võrreldes palju paremini. Meediaks olid üksikud ajalehed, heal juhul raadio. Peamise inforuumi moodustasid teised inimesed, kellega suheldi samal ajal samas kohas, ühtlasi samal ajal väsides ja heites magama vaikuses ning pimeduses. Liiga hea une hinnaks võis olla töökoha kaotus või vähemalt kolleegide hukkamõist.

Koputajaid-äratajaid oli väga palju. Seda eriti suurtes tööstuslinnades, kus sama tööga teenisid lisa öistel tänavatel korda valvavad politseinikud. Ühel hetkel jäi see amet automatiseerimise jalgu. Keegi ei protestinud odavate äratuskellade tootjate vastu.

Sarnaseid näiteid leiaks veel, ent nende mõte pole võrrelda ameteid nende ajaloo pikkuses ega väärtuses. Ühest näitest piisab neutraalseks pildiks, millel on kujutatud joonena uue ameti algust ning siis selle arengut ja kasvu. Siinkohal jääks mõtte seisma ning vaataks taha ning ette. Kuvandub stabiilsus, sest mitte miski ei ennusta lõppu. Lõppu kirjeldav lugu joonistub parajasti teisel pildil. Sellel kujutatakse äratuskellade algust, arengut ja kasvu, kuni neidki enam keegi üles ei keera, sest ühel teisel pildil areneb mobiiltelefoni lugu.

Piltide teemaga jätkates oleme harjunud, et neid valmistavad vastava eriala oskused omandanud spetsialistid, kunstnikud. Olles hetk tagasi olnud kalgid ja ükskõiksed äratajate-koputajate saatuse suhtes, on palju raskem olla ükskõikne tuttavaid kunstnikke pigistava uue ohu suhtes. Selleks on tehisintellekti loodud kunst.

Tuntud oksjonikorraldaja Christie's peaks järgmisel neljapäeval korraldama TI valmistatud kunsti müügi. Tingiv kõneviis tuleneb tekkinud reaktsioonist. Rühm kunstnikke kutsub üles oksjonit ära jätma, väites, et tegemist on päise päeva ajal toimuva vargusega.

Tuhandeid allkirju kogunud pöördumise keskne argument on kunsti loata kasutamine masinõppeks. Autoriõigus tekib automaatselt kunsti loonud inimesele. Pöördumise toetajate arvates peaks erinevalt kunstnikuks õppivatest inimestest, küsima TI-d arendavad ettevõtted selleks luba ja pakkuma hüvitist. Vastasel juhul on tegemist inimkunstnikke ärakasutamisega.

Juhtum toob esile huvitava inimliku dilemma. Pöördumises võib näha streigi tunnuseid. Varasem suhtumine streigimurdjatesse on olnud üheselt hukkamõistev. Seekord on probleem keerulisem, sest mitmete oksjonile pandavate tööde juhendajateks on olnud reaalsed inimesed. Päris kunstnikud, kes kasutasid TI võimalusi oma väljenduslikkuse arendamiseks. Nad kasutasid masinõppeks enda varasemaid töid ning avalikuks kasutuseks loodud pildipanku, sealhulgas pilte loodusest ja kosmosest.

Müüki pandud piltide hinnad jäävad kümnete ja sadade tuhandete dollarite vahele. Seega on tegu potentsiaalselt märkimisväärse sissetulekuga, kuigi raha pole veel kellelegi antud. Selle üle otsustavad ostjad. Võib-olla maksavad nad osaliselt ülehinda varajase arengujärgu unikaalsuse ja sellega seotud skandaalide tõttu.

Seni pole veel selge, kas, kui palju ja kuidas hoiab TI kasutus kokku kunstniku või mõne teise loome vormi inimese tööd. Küll on ilmne, et äratuskellal ei pidanud äratajate-koputajate asendamiseks olema inimlikke omadusi.

Kunsti puhul ollakse veendunud, et selles peab sisalduma inimlik mõõde. Seda ei soovi inimestest kunstnikud masinale õpetada. Sarnaseid TI-vastaseid proteste korraldavad kirjanikud ja kirjastajad ning muusikud ja filminäitlejad. Ilmselt ei ole lahendus nende käes, vaid nende töö saatuse üle otsustavad need, keda on vaja üles äratada ehk ka loometeenuse puhul on selleks tarbijad.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".